Juhuslikult on mul olnud tihe side väikese Balti vabariigi Eestiga, eriti Pärnuga. Alustasin seal käimist 1990. aastatel, üsna varsti pärast seda, kui Eesti taastas oma sõltumatuse Venemaast, ja olin meelitatud, leides ühe oma raamatutest ülikooli raamatukogust (selle lugemiseks nõukogude ajal pidi üliõpilane hankima eriloa), mis oli mind teinud üllatavalt tuntuks Eesti kunstiringkondades.
Tellijale
Edward Lucie-Smith: Kunst ääremaal tõrjub sageli pealinnu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Pärnu tagasi tulnud korrapäraselt, eelkõige tänu näitusele “Mees ja naine”, mida igal aastal on korraldatud kunstigaleriis, mis asub kommunistliku partei vanas peakorteris.