Eesti põhjanaabrite kontserni Vapo OY otsus kaotada Tootsis legendaarne briketitööstus annab Pärnumaa vallale hoobi, millest Tootsi oma jõududega toibuda ei suudagi. See, et Eestis aeg-ajalt mõni tehas pankrotti läheb või tootmine lõpetatakse, on üsna tavapärane ning nii mõnigi pika ajalooga tehas või vabrik on viimaste aastate jooksul kadunud. Meenutagem kas või Pärnus leiva tootmist, mille säilimise nimel rohujuure tasandil küll agar, kuid kardetavasti tulemusteta võitlus käib.
Siiski elab Pärnu linn Pere Leiva tootmise kokkutõmbamise või lõpetamise üle, nagu on üle elatud nii mõnegi teise, idee järgi maineka kombinaadi-tehase kadumine. Ükski tootmisettevõte pole Pärnule ega selle inimestele suhtarvudelt nii tähtis kui Tootsile briketitööstus.
Praeguseks on soomlastest omanikud otsuse teinud ja maipühadeks lõpetab 1939. aastal tegevuse alustanud briketivabrik töö. Arvestades, et just tänu sellele ettevõttele asula üldse tekkis ja elas, tähendab vabriku kadumine pea surmaotsust.
Pärnu maavanem Andres Metsoja on sunnitud kurbusega tõdema, et Tootsi valda tuleb teist korda saneerima asuda, kuid omavalitsuse jätkusuutlikkuseks ei piisa sellestki. Tootsi rahval seisab ees raske aeg ja selle leevendamine pole nüüd enam üksnes vallavalitsuse, vaid tõepoolest riigi mure.
Eraettevõtjatel on õigus enda omanduses tootmine lõpetada, kui nad sellest kasu tõusvat ei näe. See kehtib nii Tootsi briketi, Pärnu leiva kui Narva tekstiili kohta. Läbinisti ühest vabrikust-tehasest sõltuvate asulate käekäik pole taasiseseisvumisajal kiita olnud, sest see töö- ja elumudel ei ole kestlik. Kahtlemata on Pärnu Postimehelgi emotsionaalsel pinnal kahju, et üks Pärnumaa märke ja kuulsaid ettevõtteid uksed sulgeb, kuid kui Vapo OY esindajaid uskuda, siis alternatiiv tõesti puudub. Legendaarsusel ega auväärsel ajalool pole kohta üheski pearaamatus.