Hõissa, pulmahooaeg on käes!

Stiilinäited Ojako puhkekeskuses, Ammende villas ja Sagadi mõisas toimunud pulmapidudelt, mida on aidanud korraldada OÜ Pruutpaari perenaine Rita Kaas. Foto: Erakogu

Suvi tähendab Eestis peorohket pulmahooaega. Kaheksa aastat pulmi korraldanud Rita Kaasil seisab sel hooajal ees 28 pulmapidu. Niisama hõivatud on suvel ka 29 aastat pulmaisa ametit pidanud Kuldar Koch.

Pärnu Postimees uuris kogenud tegijailt, millised trendid pulmamoes ilma teevad.

Kas abiellujate ootused pulmakorraldajatele on viimaste aastate jooksul muutunud?

Kaas: Kui miski on viimaste aastate võrdluses muutunud, siis see, et pulmad on jällegi moes ja abiellujatel on kindel ettekujutus, milline nende pulmapidu võiks olla. Samuti ollakse teadlikumad, et kui tahta pulmapidu pidada suvel, on selle ettevalmistusaeg tunduvalt pikem, aasta kuni poolteist, talviste pulmadega saab hakkama tunduvalt lühema ajaga.

Tee pulmakorraldaja juurde on aga endiselt vaevaline. Meie inimesed ei taha pulmakorraldusteenuse eest raha välja käia, juba eos arvatakse, et see on liiga kallis.

Eesti naine on nii kange, et tahab ise kõik ära teha ja mind kutsutakse alles siis appi, kui isetegemisega ummikusse jõutakse. Lõpuks ollakse väga tänulikud ja paarid tunnistavad, et nad ei oleks ise osanud ette näha, mis kõik võib sellel päeval nässu minna.

Pulmakorraldaja tuletab meelde ja küsib üle, et kõik vajalik pulmapeoks olemas oleks, ja aitab pulmapäeval tekkinud probleeme lahendada.

Sellist tööd, kus mulle öeldakse kuupäev ja absoluutselt kogu peokorraldus jääb minu kanda, on vähe. Minu abi vajatakse enamasti osalise korraldamise juures, peopaiga ja/või registreerimiskoha kaunistamisel ning päeva koordineerimisel.

Julgustan paare rohkem professionaalide abi kasutama, sest pulmapidu ei saa korrata, see päev peaks kõikidel õnnestuma.

Millised pulmadekoratsioonid on moes?

Kaas: Traditsioonilist perekonnaseisuametis registreerimist on väga vähe. Suvel abiellujad tahavad jah-sõna öelda kas peopaigas kohapeal, kirikus või mingis nende jaoks erilises paigas. Hollywoodi filmide eeskujul peetakse unelmate kohaks mereranda. Minu juurde tullakse, Miami Beachil üles võetud pulmafoto näpus, ja oodatakse midagi samasugust.

Eesti oludes on raske mererannas laulatust korraldada. Meil ei ole selleks sobivaid randu. Kui arvestada, et kõige popim pulmakuu on juuli, on sellal kõik enam-vähem rannad päevitajaid täis, privaatseid randu meil eriti ei ole.

Olen korra abielutseremoonia Kabli rannas korraldanud.

Rannalinadega inimesed ronisid abiellujatele aina lähemale ja lõpuks pidin tseremooniaala lindiga piirama. Uudishimulikke see ei heidutanud, nad sättisid oma linad täpselt lindi taha ja jälgisid.

Pulmadekoratsioonide puhulgi on eeskujuks internetist ammutatud pildimaterjal. Jätkuvalt on populaarne kangadekoor, suured küünlajalad, sõnumitega tahvlid.

Pruudikimpe ja lilleseadeid tahetakse segalilledest, omavahel pannakse kokku väga erinevad lilled, nagu hortensiad, levkoid, roosid ja liiliad. Kasutada ühes lilleseades eri lilli on üle maailma väga moes.

Pulmade puhul on tore, kui hoitakse peale valge kinni ühest toonist, millega minnakse algusest kuni lõpuni välja. Selleks võib olla näiteks kollane või roosa, mis on pulmapeokutsel, sama tooni kasutatakse peolaua dekooris, nimekaartidel ja pulmatordil.

Hästi levinud komme on kirjutada külaliste kutsele lillesoov ja -värv. Külalised toovadki soovitud tooni õied, mida florist pulmas kohapeal seadetesse sätib ja pulmaruumi kaunistamiseks välja seab.

Teie pulmasalongis rippuvate kleitide valikus domineerivad pigem elevandiluu- ja šampanjatoon kui kriitvalge. Kas tavaline valge pole moes?

Kaas: Olen kaheksa aastat pulmi organiseerinud ja esimese pruutkleidi disainisin ning õmblesin oma õele 25 aastat tagasi. Praegu valmib mul aastas umbes 16 pulmakleiti. Eesti pruudid eelistavad elevandiluutooni, mis sobibki meile, põhjamaalastele, paremini. Meie naistel on ju enamjaolt hele nahk ja heledad juuksed ning lumivalge värv sobib vähestele.

Eelmisel aastal õmblesin üle pika aja pruudi soovil täiesti valge kleidi. Pruutide suur lemmik on ka pitskleit.

Kas loori kantakse?

Kaas: Jah, ikka. Tänapäeval ei peeta kinni endisaegsetest reeglitest, et kui abiellujal on lapsed, siis pruut loori ei kanna. Enamikul tänapäeva abiellujatest on juba lapsed, lastetuid noori abiellujaid on väga vähe. Enamasti on loor peas ainult tseremoonia ajal, enne pulmapidu võetakse see ära.

Koch: Täna ei ole õnneks ka neid pulmi, et eile Mirage’is nägime ja homme abiellume.

Kaas: Pigem on abiellujad majanduslikult kindlustatud aastaid koos elanud inimesed, kes otsustavad suhte ametlikuks teha. Peo korraldavad nad oma raha eest. Laenu ja ema-isa raha selleks ei võeta.

Mul on olnud nii 16- kui ka 22aastase kooselu järel abielluvaid paare. Üks tore paar pidas pulmapeo maha siis, kui peig sai 50. Juubelikutse asemel said sõbrad-sugulased kutse pulma.

Mis veel korralikul pulmapeol olema peab? Mitmekorruseline tort?

Kaas: Korralikus pulmas peaks olema väga hea fotograaf ja hea videograaf. Fotod on enesestmõistetavad, video tekitab paaridel vahel küsimusi. Kui aga pärast nähakse oma pulmavideot, mis on kaunis kui film, ollakse väga rahul. Fakt on see, et oma registreerimisest ei mäleta pruutpaar midagi, sest ümbritseva hoomamiseks on närv liialt sees. Seda tahetakse hiljem uuesti näha. Sellepärast soovitangi võimalusel ka videograaf palgata.

Koch: Pigem maksta heale fotograafile ja videograafile veidi rohkem kui tellida peole üks nigel ilutulestik.

Kaas: Kui peokohas saab katta Rootsi laua ja söögilaua eraldi, on selline lahendus kõige ilusam. Siis saab põhilaua hästi dekoreerida, tuua sinna küünlaid ja teha lilleseadeid.

Pulmamenüü on üldjoontes jäänud traditsiooniliseks: külmad suupisted või eelroad, soe toit, milleks on tavaliselt liha-, kala- või kanapraad, ning kõige lõpuks tort, tavaliselt korrustort. Tort peab ahhetama panema, olema suur, ilus ja kõigile näha, see on pulmapeo kroon.

Koch: Tõusev trend on veganlus. Pulmapidudele küsitakse eraldi taimetoitu.

Kas pulma soovitakse midagi ekstravagantset? Tuvisid?

Koch: Tuvide aeg on õnneks möödas. Olen mõisates näinud neid õnnetuid pulmatuvisid, kes ei leia enam koduteed ja heidavad kolm-neli päeva pärast pidu hinge. Olen näinud ka ämma mööda pankrannikut tuvisid taga ajamas.

Mis puudutab muud ekstravagantsust, siis minu praktikas ei ole 29 aasta jooksul tordist veel keegi välja hüpanud.

Kaas: Eesti inimene on konservatiivne ja väga pööraseid ideid pulmapeole ei tooda. Moodi on läinud fotoboksid, kus saab end kabiinis pildistada ja pärast fotode ning soovidega pulmaalbumit täita.

Aeg-ajalt on peod, kuhu on kutsutud ühe bändi asemel paar-kolm ansamblit. Korraldame Kuldariga suvel pulma, kus üks bänd esineb mereteemaliste lauludega, sest pulm ise on samuti mereteemaline, ja pärast mängib tantsuks teine kollektiiv.

Mereteema kõlab põnevalt. Seal vist tülli- ja pitsivahtu ei ole?

Kaas: Kuna abiellujad on mõlemad kaluriperest, on mereteema asjakohane. Sel konkreetsel paaril olid pulmakutsed ka omapärased – trükkisin need vanutatud paberile ja saatsime laiali pudelites nagu pudeliposti. Merelises võtmes minnakse selles pulmas lõpuni välja. Isegi tort on kaunistatud ankrute ja köitega.

Üldiselt tehakse stiilipulmi harva. Eelmisel aastal tegin pruutkleidi pulma, mis toimus 1930ndate Itaalia maffia stiilis. Seal võis naistel näha vesilokke, meestel triibuga ülikondi, kaabusid ja nelke rinnas.

Koch: Stiilipulma korraldamiseks peab olema kindel, et külalisedki peavad stiilist kinni. Mitte nii, et sajast külalisest vaid kümme rõivastub etteantud teemal.

Mida pulmaisalt peol oodatakse?

Koch: Pulmaplaani koostades ma noorpaarile kõike ära ei räägi. Mõningad asjad peavad üllatuseks jääma. Abiellujad ei pea kõike teadma ja minutipealt valmis olema.

Vanad pulmakombed on hakanud kaduma ja asemele on tulnud uued. Mõni paar ütleb konkreetselt, et nemad kaskedega pulmaväravaid ja traditsioonilist nuku mähkimist ei taha ning mina neid ei organiseeri.

Kui keegi külalistest selle ise ära teeb, siis seda ma keelata ei saa. Olen noorpaaridele siiski öelnud, et üks viin peab igaks juhuks autos olema. Mine tea, äkki keegi korraldab pulmavärava.

Ma ei kiusa noorpaari ega nende vanemaid. Ei pane ämmasid teineteisele rosoljet sisse söötma ja poksikinnastega patja püüri sisse ajama.

Paljud naitujad pelgavad pruudiröövi. Õnneks on külalised nii targad, et annavad oma rööviplaanist mulle enne teada. Ütlen alati, et röövida võib vaid sel tingimusel, kui pruut on sellega nõus.

29 aasta jooksul olen näinud katkiseid kleite, verd ja pisaraid. Olen röövijatele öelnud, et me ei tea, kas pruut on üksi või kahekesi ja kui teda napsise peaga üle õle visata ja vägisi minema viia, siis … See on nii hell teema.

Mul on treenitud silm ja abiellujatega kokku saades mõistan kohe, millist pulma paar ootab. Ja noorpaar on oma külaliste nägu. Näiteks mõnes pulmas ei jooda tilkagi viina, pidulised tarbivad vaid rummi ja koolat.

Ma pole pulmaisa, kes kella viieni hommikul möirgaks. Peol peab olema algus ja lõpp. Pulm tuleb ära lõpetada, mitte pulm ei pea ära lõppema.

Kui pruudipärg on mängitud ja tort söödud, tuleb auto ette ja kuulutame välja noorpaari lõputantsu. Pärast seda istutakse lehvitades autosse, pruut viskab luugist kimbu ja tagasi ei vaata, kellele see jäi. Bänd teeb veel paar lugu ja ongi pidu läbi.

Vahel lubab noorpaar sängi pugeda, aga poole tunni pärast on peig tagasi peosaalis ja teatab, et jess! naine jäi magama.

Kas pulmaisagi peab arvestama võõrsilt tulnud kommetega?

Koch: Riisi õnneks ei loobita, aga pruudikimbu maha mängimist tahetakse küll. Kimpu kas visatakse või tõmmatakse. Tõmbamise korral on kimbu ümber hunnik paelu, millest vaid üks on lillede ümber seotud. Kes õigest paelast tõmbab, saab kimbu.

Kiriklikel laulatustel toob pruudi altari ette tema isa. Sel aastal on mul ees ainult üks pulm, kus abiellujatel on kõrval lihased vanemad. Keeruline, kui pulmapeol on kuus äia ja seitse ämma, kelle vahemaa peab olema mitu meetrit.

Meil juhib pulma pulmaisa, mujal on peojuhtideks peapruutneitsi ja isamees.

Koch: Need rollid jagatakse ka meil ära. Isamees annab peiule sõrmused ja peab võib-olla esimese kõne, aga sellega tema roll piirdub. Tüdrukud on lihtsalt ilusad. Pidu nemad ei juhi ja pulmaisa on ikkagi vaja.

Sõrmuste andmine on omaette teadus, eriti kui sõrmused peab paarile viima väike laps. Mul oli kord pulm Tallinnas Jaani kirikus, kus üks kolmeaastane poiss keeldus kategooriliselt ülesannet täitmast. Lasin siis sõrmused väikese kallurauto peale panna ja auto kallutas need altari ette maha.