Pääsusaba on rohkem porgandi usku

Foto: Karl Adami

Olen siiani tutvustanud peamiselt linde, kuid nüüd, soojade ilmadega, on hea meel tutvustada meie putukamaailma kauneid tiivulisi. Seekord võtan luubi alla ühe meie suurema ja ihaldatuma, ratsuliblikate hulka kuuluva päevaliblika – pääsusaba (Papilio machaon). Suure ja silmatorkavana on ta kergesti äratuntav. Segamini võib võhiklik liblikavaatleja ajada teda puriliblikaga (Iphiclides podalirius), kuid kui juba pääsusaba näeb üsna harva, on eksikülaline puriliblikas seda haruldasem.

Pääsusaba kohtab eelkõige avamaastikel, kus liblikas lendab väga kiiresti ja võib tõusta väga kõrgele, kui teda pisutki häirida. Pääsusaba elutseb suuremas osas Euroopast ja Aasiast. Vahel ilmub ta aedadesse, kus peatub õitel, näiteks sirelitel, aga munemiseks ka tillil ja porgandil. Kusjuures rohkem on ta minu vaatluste põhjal porgandi usku.

Valmikut olen kohanud eelkõige väga soojadel suvepäevadel. See on loogiline, sest lendamiseks on tarvis, et pääsusaba rindmik soojeneks kindla temperatuurini. Mina olen teda kohanud kruusateede ääres, karjäärides, kuivadel niitudel. Eriti peaksin välja tooma ühe niidu, mida on hooldatud sajandeid vaid vikatiga. Ka tänapäeval on see üsna puutumatu väike "loodusreservaat", kus lendavad vabalt paljud tundlikud liigid.