Kooliaasta liigub lõppemise poole ja lapsedki kiikavad parema meelega akendest õue kui õpikutesse. Raeküla koolis on tavaks, et vahel toimuvad koolitunnid ka väljaspool koolimaja.
Kena kevadpäev maa ja taeva vahel
Seekord olid õppimispaikadeks rand, meri ja mets. Algklasside lapsed olid sõitnud Valgeranda nautima oivalist kevadilma ja saama uusi teadmisi, mida elus võib vaja minna ja mida koolitunnis just ei õpita. Õppetund ise toimus suures osas maa ja taeva vahel.
Kui Raeküla kooli lapsed Valgeranna seiklusparki jõudsid, õpetasid kohalikud instruktorid õpilastele ohutusnõudeid. Ohutus on sellises klassiruumis ülioluline, samuti tähelepanelikkus, mõtlemine, koostöö ja kuulamisoskus.
Kui õpperada oli läbitud, algas päris tund. Ülesanded algasid lihtsamatest ja liikusid raskemate poole. Mida keerukamaks muutusid rajad, seda lähemale tuli taevas. Kõik vaprad õppijad lõpetasid tunni edukalt ja vigadeta.
Kui puude ladvad vallutatu said, tuli uurida lähemalt ka maapinda ja merd. Nüüd oli lastel äratundmisrõõmu loodustunnist, sest hulk metsataimi tuli tuttav ette. Suurt imestust tekitas aga sametkollane merevesi. Kui lapsed asja lähemalt uurisid, märkasid nad, et vesi oli kuidagi teraline. Nii palju mändide õietolmu polnud lapsed varem näinud.
Suvine kevadpäev soosis meie lõunapausi mererannal ja julgemad kippusid mõõtu võtma talisuplejatega. Tegelikult oli aga vesi ranna ääres möllamiseks mõnusalt soe. Kerkisid liivalossid, uuritud said kivistised ja merekarbid, samuti kaunis Valgerand, mida tormid on aja jooksul jõudsalt räsinud. Lapsed imestasid mere suure purustava jõu üle.
Kell aga tiksus omasoodu ja eriline õppepäev sai liialt ruttu otsa, kuid eks toredaid tegemisi või ju alati korrata.