Suvi on meelelahutaja leivakannikas

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mina, Raido ja minu tädipoeg Sven hakkasime kunagi käima koos reisidel. Esimene reis võis olla 2000. aastal Krimmi, kus me väisasime sealseid eestlaste külasid. Pärast seda reisi oleme iga suvi kolmekesi Lätis ja Leedus käinud. Teeme nelja–viiepäevase automatka. See on puhtalt meeste reis. Otsime alati inimtühje randu, neid õnneks leidub. Me ei viitsi tihtilugu isegi telki üles panna ega riideid selga ajada. Magame rannas magamiskotis. Käime ujumas, tšillime ja oleme au naturel.”
“Mina, Raido ja minu tädipoeg Sven hakkasime kunagi käima koos reisidel. Esimene reis võis olla 2000. aastal Krimmi, kus me väisasime sealseid eestlaste külasid. Pärast seda reisi oleme iga suvi kolmekesi Lätis ja Leedus käinud. Teeme nelja–viiepäevase automatka. See on puhtalt meeste reis. Otsime alati inimtühje randu, neid õnneks leidub. Me ei viitsi tihtilugu isegi telki üles panna ega riideid selga ajada. Magame rannas magamiskotis. Käime ujumas, tšillime ja oleme au naturel.” Foto: Erakogu

Näitleja-lavastaja ja Pärnu kolledži õppejõud Meelis Sarv rabab tüüpilise eestlase kombel suvi läbi tööd. Suvi on nõutud gastrolöörile aasta viljakaim teenistusaeg.

Sarve lapsepõlvesuved möödusid spordilaagrites ja koos perega puhates. 13. eluaastani oli ta kõva vutipoiss: õppis Viljandi spordikoolis ja mängis kohalikus jalgpallivõistkonnas vasakkaitsja positsioonil. Vähemalt ühe suvekuudest veetis noor spordilootus Karksi-Nuias, kus spordikool tavaliselt laagerdas.

Perepuhkuseks sõitsid Sarved nagu kümned teised Viljandi- ja Tartumaa pered Pärnumaale Lemmeranda. Siin olid paljudel asutustel oma suvilakooperatiivid ja kämpingud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles