Piir kollektiivsele karistamisele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jahmatab see isukus, millega jätkatakse Tiit Ojasoo torkimist ja alandamist pärast sedagi, kui ta on oma süüd tunnistanud ja ikka ja jälle vabandust palunud.

Ojasoo pole meie ühiskonnas mingi paaria, vaid väärtusi loonud ja loov inimene, keda tuleks sellest kriisisituatsioonist välja aidata ja kellele anda võimalus oma loometegevust jätkata. Kas tõesti leidub neid, kes raudkindlalt teavad, et Ojasoo ei mõtle oma süü ülestunnistust ega kahetsust tõsiselt? Aga järsku ta siiski mõtleb! Selle tõestamiseks tuleks talle enne hukkamist võimalus anda.

Toimuv meenutab mingil kombel inkvisitsiooniaegset autodafeed: piitsa plaksudes tuleriidani või täieliku moraalse ja sotsiaalse hävitamiseni. Inimesele on määratud kõige valusam karistus – üldine hukkamõist. Kes arvab selle tühiseks karistuseks, peab küll ise olema ohtlikult paksu nahaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles