Pühapäeval, 9. jaanuaril ajasin redelil turnides oma kuuri katuselt lund. Üleaedsed noormehed küsisid, kas võivad appi tulla. Lubasin, ise mõtlesin: kus on ikka dþentelmenid! Minu ja mu naabri katus sai kiiresti puhtaks roogitud. Olime abilistele väga tänulikud.
Õnnepäevad jäises Pärnus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval, 10. jaanuaril läksin perearsti juurde. Linnavalitsuse ja perearstikeskuse vaheline kõnnitee oli kaldu ja täiesti jäätunud. Äkki olid mul jalad taeva poole, ise selili. Tõusnud, jäi mu kõrvale sõiduteele seisma kaubik. Uks avanes ja keskealine mees küsis, kas sain haiget. Ütlesin, et ei saanud ja kõik on korras.
Mees võttis mobiiltelefoni ja ütles, et helistab kohe linnavalitsusse. Milline härrasmees! Tänasin ja hakkasin oma valget mantlit lumega puhastama. Keegi noor daam abistas mind. Olin tänulik ja õnnelik, olgugi et selg valutas. Samal päeval oli mul pensionäride lauluproov, kus kallistasime üksteist ja soovisime õnne ja armastust alanud aastal.
Olen südamest tänulik inimestele, kes tegid mind neil päevil õnnelikuks oma inimlikkuse, austuse ja abivalmidusega! Usun, et meie seas on neid palju.