Okkalisele biotõrjevahendile meeldib banaangi

Foto: Karl Adami

Mäletan hästi, et lapsepõlves kutsuti mind üht vaatepilti uudistama – parajalt pontsakas siilimamma vudis puuriida alt võpsiku poole, peatus aeg-ajalt murulapil ja pööras ninaotsa mitmesse ilmakaarde. Ettevaatus ja sihikindlus polnud põhjuseta. Ema sabas tatsus kolm imetillukest siilipõnni.

See oli mu esimene kokkupuude siilidega, kelle eluolust mul veel mingit aimu ei olnud. Nüüd olen nii palju targem, et tean meie pisikeses Eestis elavat lausa kahte liiki siile. Too, keda mina lapsepõlves Pärnumaal kohtasin, on harilik siil (Erinaceus europaeus), kes on levinud üle kogu Eesti, erandiks väiksemad saared.

Lõuna-Eestis elutseb teine siililiik, kellele meie maa ongi leviku põhjapiir – kaelussiil ehk lõunasiil (Erinaceus roumanicus). Maailmas kattuvad hariliku siili ja lõunasiili levila üsna vähe: harilik on levinud pigem Lääne- ja Põhja-Euroopas, lõunasiil Ida-Euroopas. Välimuselt on nad üsna sarnased, kuid leidub siiski eristustunnuseid.