Kurva saatusega loomast pereliikmeks

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imepisikesest Koshast on kasvanud terve ja elavaloomuline kass, kes on terve maailmaga sõber.
Imepisikesest Koshast on kasvanud terve ja elavaloomuline kass, kes on terve maailmaga sõber. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu Postimehega rääkinud viie loomaomaniku kogemused lükkavad ümber kõikvõimalikud linnalegendid, mis varjupaigaloomade kohta liikvel. Et nende psüühika olevat rikutud ja varupaigakoeri on väga raske dresseerida. Et nad on haiged ja neil on hulkuri kombed. Vastupidi, nii kuulekat, nutikat ja oma kodu armastavat looma kui varjupaigast võetud must terjer Saara polegi staažikal koerapidajal Sirje Paluojal varem olnud.

Varjupaigaloomade kohta käibel olevaid müüte peab ta pidevalt ümber lükkama."Töötasin varem Pärnu varjupaigas ja kogu minu tööpraktika jooksul puutusin kokku vaid paari loomaga, kelle psüühika oli niivõrd rikutud, et isegi tööka ja hooliva peremehe juures poleks temast enam lemmiklooma saanud," rääkis ta. "Argus ja agressiivsus on leitud loomade juures kõige halvemad iseloomujooned ja kui need kaks joont kokku satuvad, polegi midagi teha."

Sirje ütlust mööda saab enamikust varjupaigaloomadest tore pereliige. Tuleb vaid anda endale aega, käia varjupaigas loomaga tutvumas, koeraga näiteks jalutamas, tema loomust tundma õppimas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles