Pärnu Postimehega rääkinud viie loomaomaniku kogemused lükkavad ümber kõikvõimalikud linnalegendid, mis varjupaigaloomade kohta liikvel. Et nende psüühika olevat rikutud ja varupaigakoeri on väga raske dresseerida. Et nad on haiged ja neil on hulkuri kombed. Vastupidi, nii kuulekat, nutikat ja oma kodu armastavat looma kui varjupaigast võetud must terjer Saara polegi staažikal koerapidajal Sirje Paluojal varem olnud.
Tellijale
Kurva saatusega loomast pereliikmeks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varjupaigaloomade kohta käibel olevaid müüte peab ta pidevalt ümber lükkama."Töötasin varem Pärnu varjupaigas ja kogu minu tööpraktika jooksul puutusin kokku vaid paari loomaga, kelle psüühika oli niivõrd rikutud, et isegi tööka ja hooliva peremehe juures poleks temast enam lemmiklooma saanud," rääkis ta. "Argus ja agressiivsus on leitud loomade juures kõige halvemad iseloomujooned ja kui need kaks joont kokku satuvad, polegi midagi teha."