Punaselg-õgija on ettenägelik toiduvaruja

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Mööda rohtunud külavaheteid käies võib kuulda rukkiräägu krääksumist ja pääsukeste sädistamist keset viljapõldu. Looduses ekslejat tervitavad ka pahandajad, kellele inimeste liikumine sugugi meeltmööda pole. Üks, keda kohtab üsna sageli võserikes ja põõsastike ümbruses, on punaselg-õgija. Punakaspruuni rüü, halli mütsi ja musta maskiga isaslind pahandab õigupoolest kõigiga, kes tema territooriumile satuvad.

Kenakõlalist laulu sellelt varblase mõõtu linnult oodata ei tasu, kuid lauluks võib tema häälitsusi pidada sellegipoolest. Mul on õnne olnud kuulda punaselja laulu suisa kolm korda, sest see on looming, mida kõik kõrvad ei kuule. Seda esitab isaslind mõnel väljapaistval kohal ja sageli enne pesitsemist. Ta tegeleb justkui kõhurääkimisega, kuna avab laulmise ajal noka nii vähe, et kuulaja võib kahtlemagi hakata, kas see laul selle linnu noka vahelt tuleb.

Väljapaistval kohal kannavad õgijad hoolt ka hügieeni eest. Punaselg-õgijast suurem hall-õgija on Eestis põline – suvel elutseb ja pesitseb rabades, talvel tuleb põldude äärde saaki püüdma. Et toitu, sealjuures suuremaid putukaid talvel napib, lendab punaselg-õgija meilt vahepeal parematele jahimaadele, et maikuus naasta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles