Presidendi hull ja valimiskarussell

Kalev Vilgats
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Muidugi pakkus lõppeval nädalal kõige enam kõneainet Weekend Festival Baltic, aga sellest ma juba kirjutasin. Teisel kohal olid Eesti presidendivalimised. Tänu Reformierakonna kaua venitatud otsusele, keda nimetada oma kandidaadiks riigikogu valimistevoorus. Nimetati Siim Kallas.

Kallase maine kasvaks mühinal nagu buumiaegne majandus, kui ta suudaks veenda ülejäänud erakondi ennast riigikogus toetama, aga vist ei suuda. Keskerakond on juba läbipaistvalt öelnud, et Kallasel pole midagi käega katsutavat pakkuda – ei muudatusi valitsuses ega Keskerakonna mängijate suurde liivakasti tagasivõtmist. See olnukski imelik lootus, sest presidendil ei ole meie riigis suurt muud peale teenetemärkide jagada. Erakondade ainus huvi riigikogus presidendi valimise suhtes kokku leppida saab olla leida inimene, kes riigipeana ei kipuks vahele segama, algatama ega noomima. Ent pesuehtsat mugavuspresidenti praegu kandidaatide hulgas ei olegi.

Jõudude vahekord riigikogus on selline, et presidenti hästi välja ei mängi. Keskerakonnal on 27 mandaati ja Mailis Reps, Reformierakonnal 30 kohta ja Siim Kallas, Isamaa ja Res Publica Liidul ning Vabaerakonnal 14 + 8 kohta ja Allar Jõks, sotsidel 15 kohta, millest Eiki Nestori esitamiseks ei piisa, ja EKRE seitsme koha ja kindla sõnaga, et Kallast nemad ei toeta ja Mart Helme tuuakse mängu valimiskogus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles