Sipelgamaias lind susiseb mao kombel

Foto: Karl Adami

Maikuul koguneb puuvõrastikesse, niitudele ja võserikesse kümneid linde, kes on talve soojal maal veetnud. Kes Kongos, kes sootuks Indias. Oleme harjunud, et rähnid toksivad meil aasta läbi. Mõni tuleb meile talvisel ajal põhjast ja noorlinnud lendavad kohati lõunasse. Suur-kirjurähnidel esineb sageli massilisi rändeid paikadesse, kus on parem käbisaak.

Vähem teatakse, et meie looduses tegutseb rähnlane, kes tuleb siia vaid suveks. Välimuselt ei meenutagi väänkael rähni. Võrreldes teistega on ta kreemikaspruun, tal pole tugevat peitlitaolist nokka ja häälgi ei anna rähni mõõtu välja. Põhjus, miks väänkael meilt sügise eel lahkub, on lihtne: ta toitub peaasjalikult sipelgatest, ka poegi toidab sipelgate ja nende nukkudega. Teatavasti talvisel ajal pole sipelgavaruga kiita ja seetõttu polegi väänkaelasid näha ega kuulda.

Väänkaelad saabuvad mais, sageli mai keskpaigas. Selleks ajaks on enamik linde pesaõõnsuse välja valinud, kuid väänkaelale ei näi see sobivat, seda enam, et pesaõõnsuse raiumiseks tal tugevat nokka pole. Ta kasutab ära kas teiste rähnide endisi kodusid või pesakaste. Kui saabub emaslind, asub väänkaelapaar otsima sobivat pesapaika. Siit tulevad ka väänkaela rahvapärased nimetused – kahjurähn ja surmakägu.