Tõstamaa suveteatri värske lavastus “Karlsonson” on allegooriline absurdisugemetega lugu suutmatusest oma elu elada ja lennata, millest arusaamine tuleb aga pärast surma. Kas teine võimalus vigade paranduseks aga antakse?
Tellijale
Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt
10. august 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gerda Kordemets on idee- ja sõnuminäidendite meister. Tõstamaal juba kuuendat suve tema käe all sündinud ja lavale jõudnud lavastuste inimlikud ja selged sõnumid on toetunud kobedale kohamälule ja kultuuripinnale, moodustades suvise mängukoha Tõstamaa mõisaga orgaanilise terviku ja lasknud sündida meisterlikel karakterrollidel, nagu näiteks Andrus Vaariku Eeri lavastuses “Skvottimine võhikutele” (2015), tema Gustav von Dorn ja Jaan Rekkori Ivan Ivanovitš “Tsepeliinis” (2014) ning Vaariku Heinrich von Helmersen koos Laine Mägi Anna Meyer von Gyldenfeldtiga lavastuses “Surm, sünd ja laulatus” (2012).