Jõgi põleb!

Foto: Fotomontaaž

Telefonihelin äratas Martin Kõueri. Ta ei maganudki enam päriselt. Viimasel ajal polnud õiget und. Mõtted ei andnud ka ööseks rahu. Ent see helin pühkis olemasolevagi uima. Kuradi kiusaja, mõtles Martin Kõuer nördinult. Ehk vaid tund tagasi oli ta kella vaadanud ja teadis, et voodist väljaronimiseni oleks aega veel küll. Enne kella plärinat ennast voodist välja ajada polnud mõtet. Teha polnud niikuinii midagi. Humanitaarabina Rootsist või Soomest või ei tea kust saadud pakist pärit ammu ära lahtunud purust tehtud kohv joodud, kiluvõileib söödud, oli tegevus jälle otsas ja pea mõtetest tühi. Oota autot, et tööle sõita, kus hakka õhtut ootama, et koju sõita, ja nii päevast päeva. Tüütu ju. Pigem siis juba poolunes.

Nüüd, telefoni kutsumist kuuldes arvas ta esmalt, et helin oli juhuslik või ehk vaid viirastus talle. Tööasjad tulid tal unenägudesse sageli. Kuid ei, telefon helises uuesti ja siis kohe veel korra, pikalt ja järelejätmata, nagu oleks keegi tirinatevahelise pausi suutnud välja monteerida. Ta venitas ennast põrandale ja tatsas elutuppa. Nende perel oli ainult üks aparaat, ilma paralleelideta, ja see oli suure toa sektsioonkapi avariiulil. Kes tahtis ja kellel vaja, pidi sinna kõndima.

Toru näppu saanud, küünitas ta selle kõrva juurde, et lausuda oma tavaline: "Martin Kõuer kuuleb."

"Jõgi põleb!" hõigati teiselt poolt vastu, enne kui ta sõnagi jõudis öelda.

Martin Kõuer ei saanud ütlejast aru, tundis vaid, et varasest helistamisest tingitud nördimus kohub vihaks.

"Misasja? Kes räägib?" põrutas ta vastu. Korraks tekkis mõte, et ehk on see kellegi parool, mis kogemata temale edastati. Nagu "taevas Hispaania kohal …" või nii. Veel käis peast läbi, et keegi lihtsalt teeb lolli nalja. Võimumehi ikka püüti nõnda provotseerida. Oli temagagi seda ette tulnud. Lollitajad tundsid ennast kindlalt. Kõne jälitamine ilma eeltööta sideaparatuuri kallal ei olnud vist võimalik või vähemalt ei tasunud see vaeva.

"Jõgi põleb, kuuled! Mulle just helistati," tundis ta nüüd ära täitevkomitee aseesimehe hääle. Sellesama, kelle jälgida oli küll ainult toru- ja katlamajandus, aga kes tegelikult linna juhtis. Nad olid teda viimasel istungil ühiselt tulevaseks linnapeaks soovitanud.

Martin Kõuer ei jõudnud veel vastata, kui Jüri kiirustas edasi rääkima. "Tuletõrje helistas. Nad kutsuvad lisajõude ja sõitsid juba välja. Kesklinna silla juures pidi kõva möll olema. Vist väeosa laos mingi tünn tühjaks jooksnud ja sealt oja kaudu voolas kõik jõkke. Noh, ja eks siis keegi süütas. Lähme kähku sinna, mul auto juba tuleb."

"Oota mind ka ära. Olen kohe all," hõikas Martin Kõuer vastu ja kiirustas riietuma.

*

Ta teadis seda väeosa ladu küll. Veel mõni kuu tagasi oli seal kõik läbitungimatuks sasiks mässitud okastraadist kõrge aiaga ümbritsetud ja sõdurid ööpäev läbi valves. Siis aga jõudis riigi üldine korralagedus ja minnalaskmine sinnagi ning tunnimehed kadusid. Jäi ainult okastraat. Sõjaväge ega keda kuraditki ei kartnud enam keegi. Väeosas endas paistis ka asi päris hull olevat. Alampolkovnik Duginets, kes nüüd pidi seal kõige kõrgem ülemus olema, käis viimases hädas ise täitevkomitees abi otsimas. Kutsutagu linnarahvas korrale. Tsisternide ümbert olevat okastraat läbi lõigutud, kaebas ta. Ja muudkui käivad kanistritega. Pidid irvitama, et nüüd on Eesti Vabariik ja venelased käigu koju.

See kõik näis ühevõrra hale kui ka naljakas, aga oli tegelikult üüratult ohtlik. Üksainus kütusevarga rumal tikutõmme ja terve ladu ühes varga endaga kärtsatanuks taeva poole. Aga mida said nemad, tsivilistid, teha? Üksnes kaasa tunda ja "oi, oi" öeldes pead vangutada. Vaevalt kaks nädalat tagasi olid nad siiski – Jüri, linnapea, nagu teda juba mõnikord hüüti, tema ise, Martin Kõuer, ja keegi kohalik looduskaitse ülemus ühes oma laborandiga – käinud seda kütusetanklat lähemalt vaatamas. Ahjaa, mingid kaks Rahvarinde tegelast ja üks Eesti Komitee kohalik koordinaator olid ennast ka kaasa sättinud. Ega kellelgi ametimeestest selle vastu midagi olnud. Las tulevad, on hiljem kuulujutte vähem, oli Jüri ja Martin Kõueri üksmeelne, ehkki reserveeritud otsus. Looduskaitsjale oli see kui poolenisti poliitiline küsimus hoopis ükskõik.

"Ohohoo," ja "oioioi," tegi laborant, kui lähedasest ojast – see pidi kuulu järgi kesklinnas jõkke suubuma – proove korjas. "Siin on ikka päris paksult seda sodi vee peal ja vee all. Peal rohkem puhas petrooleum kui vesi. Silmaga vaadates ütleb ära, pole siin proove vajagi. Kui mingi suurem sadu tuleb ja selle jõkke uhub, siis on kaladel ots peal üsna kaugele välja."

Olid need siis tsiviilvargad või soldatid, kes seda enam teab ja mis tähtsustki sellel, aga kütusepüttide kallal käies oli suur osa saagist maha ladistatud küll. Sellest sai Martin Kõuer ise kah aru.

"Need on igaüks vähemalt kümnetonnised," viipas inseneriharidusega Jüri viie kõrvuti seisva kütusetanki poole. Teised vaid noogutasid mõtlikult.

"Ja kui veel keegi peaks kraani lahti jätma …" üks Rahvarinde meestest oli kummardunud püti allosast väljaturritava kobaka ventiili kohale ja üritas seda algul ühele, siis teisele poole keerata. Näis, et kobakas andiski pisut järele.

"Ära näpi!" keelas Jüri. "Kisud lahti, siis on asi päris hull."

Rahvarindelane ajas ennast vastu tahtmis püsti ja kõndis mõne sammu eemale, ise ikka ventiili kiigates.

Vastikuvõitu tüüp, mõtles Martin Kõuer. Mine tea, tahab ka öösel vargile tulla, seiras tema omakorda ventiilinäppijat. Talle ei meeldinud see mees juba ennegi. Oli kusagilt maakonna piirilt, soode tagant pärit, keegi temast palju ei teadnud, aga ilmus justkui üleöö Suvelinna ja hakkas kõnesid pidama ning kohalikud rahvarindelased tunnistasid ta õige pea üheks oma juhtidest. Rääkida ta oskas, seda oli ka Martin Kõuer kuulnud, ja ajaleheski kirjutas päris asjalikult Eesti Vabariigist ja sellest, et "… talud tulevad tagasi." See rahvale meeldis. Harvu sosinaid, et mehel olevat julgeolekuga üsna tihedad sidemed, ei pandud millekski. Vastupidi, mõned käremeelsed väitsid, et nüüd just ongi omadel vaja julgeolekusse sisse imbuda. Et nagu vastuluure või õõnestamine või nii. Suurte meeste lastetembud – olid nad Jüriga paaril korral arutanud ja selle peale käega löönud. Nii oli tookord. Täna hommikul näis asi naljast ja luuremängudest kaugel olevat.

*

"Mis lahti?" päris naine, kui Martin oli juba uksel.

"Jõgi põleb!" hüüdis ta.

"Täitsa lolliks lähevad!" kostis talle kinni plartsatava ukse tagant.

Martin Kõuer ei hakanud mõistatama, mida see pidi tähendama ja kelle kohta käis. Eks ta absurdne ju oli. Kuidas saab jõgi põleda?

"Lähme mööda Rääma tänavat, suurem põleng olevat sealpool ja saab kiiremini kah, pole foore," kamandas Jüri autojuhti. Üle uue silla sõites oli jõgi peaaegu kuni mereni joonelt nähtav. Martin Kõuer oli sageli seda kena vaadet imetlenud. Eriti muljetavaldav oli värvidemäng loojangu ajal ja sügiseti. Nüüd oli varahommik ja kesklinna kohal kattis jõge sünkjas suitsumassiiv. See näis kõrgusse pilvedeni ulatuvat, oli ehk ise juba pilveks muutunud ning laiuti küünitasid aeglaselt keerlevad laamad jõest kümneid meetreid eemal asetsevate majadeni. Läbi selle kõige lahvatas aega-ajalt tuhmpunaseid leegisambaid.

"Kus see tuletõrje konutab?" muretses Jüri.

"Ehk on juba kohal, vaata, paksud aurupilved kah vist kerkivad, on nagu kohati heledam," osutas Martin Kõuer. "Ja peaasi, et majadeni ei lähe. Seal ju palju puumaju. See oleks õudne."

Siis olidki nad kohal või nii kaugel, kui sõita sai. Juht peatas auto aparaaditehase kõrval parkimisplatsil ja mehed jätsid ta sinnapaika, kiirustades ise majade vahelt jõe poole. Sinna oli vaid mõnikümmend meetrit ja nüüd oli tuul keeranud, kandes keeristena ülesuhkavat musta tossu pigem kesklinna ja meresuu poole. See lubas meestel minna päris kaldapealseni.

Mehed uudistasid toimvat ja võisid mõneti kergendustundega nentida, et "jõgi põleb" õnneks ikka päris õige ei ole. Tossas ja leegitses pigem kaldaservas vedelev praht, mis sinna aastate jooksul kogunenud. Juba mitu aastat ei olnud ka õiget jääminekut ja igasügisesed kolletanud kõrkjad olid lademetena katnud kaldale veetud vanad madratsid, diivanid, kapilogud, ehitusprahi ja muu kõikmõeldava rämpsu. Paaris kohas võis näha ka ennast kuumuses ja leekides kummi ajanud bensiini- või õlivaate. Siit oli tuli juba üle käinud ja polnud aru saada, olid nad täis või tühjad. Ju vist ikka tühjad, aga jääkidega, mõtles Martin Kõuer. Sellest see kummumine.

Nüüdseks oli tuli kandunud Kesklinna sillale lähemale, aga püsis ikka veel kalda piires. Nad nägid ka kahte tuletõrjemasinat, millest eemal mehed veejugasid leekidesse juhtisid. Kolmas masin oli moodsama tehnikaga ja see pumpas läbi jämeda toru paksu valget vahtu vee ja kalda piirile. Iga hetkega jäid leegid vaiksemaks, ainult tossu jätkus endiselt kõikjale.

"Mis siin tegelikult põleb?" küsis Jüri nende juurde rutanud tuletõrjeülemalt.

"Tont seda teab, kehitas ülem õlgu. "Peamiselt kõrkjad ja kõik see rämps, mis siia kantud, aga paistab, et ka mingi õli või muidu kütus. Tavaline sodi sellist suitsu ei tekitaks."

Mehed noogutasid arusaavalt. Öelda polnud neil midagi.

"Pole see sodi ühti, see on sõjaväe tanklast tulnud kütus," õiendas nende seljataga mees. See oli Jalle Reedo, seesama kummalise nimega rahvarindelane, kes nendega kaks nädalat tagasi kaasa tilpnes, mahuteid uurimas käis ja ventiili näppis," tundis Martin Kõuer tolle ära. Ta märkas, et ka Jüri, täitevkomitee aseesimees, vaatas lähedale hiilinud meest põlgliku pilguga. Tuletõrjeülem oli aga hoopis kuri. "Jalle, ma ütlesin sulle juba, ära tekita paanikat ja ära levita lolle jutte!"

"Ei ole loll jutt, tulge ise vaadake, kui ei usu. Tulge, seltsimees prokurör ja härra linnapea," pruukis ta vaheldumisi mineviku ja tuleviku pöördumisi, justkui ei teaks otsustada, kuhupoole hoida. "Siit edasi ojas on näha, et kütus jookseb jõkke," kinnitas ta innukalt ning sõrmega oletatava oja suunas vehkides. Vaikis hetke ja lisas siis tuntava kahetsusega: "Ainult nüüd see ei põle enam, kuigi enne põles. Kõik oja ja jõgi põlesid."

"Ah, mis jutt," rehmas Jüri käega, aga hetke mõelnud, küsis Martin Kõuerilt kõheldes: "Mis sa arvad? Lähme vaatame või?" Martin Kõuer noogutas. Igaks juhuks võis ju üle vaadata. Nad hakkasid kolmekesi rahvarinde mehe järel kõndima, kes neist mõni samm eest ja poolkülitsi liikudes selja taha seletas: "Sääl on ikka tonnide viisi, mida maha joosta, ja küll see kõik kord jõkke jõuab."

Mehed vaikisid mornilt ja seirasid pilguga ojavett, mis aegamisi jõe poole liikus. Tõepoolest, selle pinnal oli pruunikas kiht midagi, mis võis olla küll lennukikütus. Kõik nad olid seda ju varemgi näinud. Tuletõrjeülem, kes eramajas elas, isegi kütmiseks kasutanud. Rohkem kui pool Suvelinna eramajadest lämmitas ennast niiviisi. Kahe viinapudeli eest toodi poolteisetonnine paagitäis kohale ja sellest piisas vähemalt pooleks talveks. See ju puhta muidu. Mida veel üks inimene ihaldama peaks, olid majaomanikud õnnelikud. Vaid Martin Kõueri sõjaveteranist töökaaslane, eluaegne abiprokurör kahetses, et vanasti oli veel parem olnud. "Paarkümmend aastat tagasi sai poole liitri eest sama koguse," teadis ta kinnitada.

Mehed kõndisid aeglaselt piki ojakallast sõjaväe ladude suunas. Kohati kadus veenire tänavate alla, sukeldus pikkade teetruupide sisse, et siis jälle mõne maja taga maa peale ilmuda. Aga suund oli minejatel teada ja nii jõudsid nad varem või hiljem uuesti oja kallastele. Kus iganes aga ojakene päevavalgusse pääses, seal oli ta kõikvõimalikust olmeprahist üle kuhjatud. Ümberkaudsete majade elanikud pruukisid voolukraavi oma isikliku prügimäena. Ülearuseid asju laokile jätta pole ju sünnis ja jäävad jalgu kah, ära vedada on kallis või pole, kuhu vedada, või pole, kes veaks, või ei viitsi asjaga tegelda. Aiatagune kraav on sellistele paslik paik kõik üle oma plangu või isikliku okastraadi loopida. Las mädaneb ja ehk läheb mõnel vaja. Kole küll, kuid see-eest mugav. Ja veel üks põhjendus on sodiloopijatel alati valmis, et küsijale süütult silma vaadata ja öelda: "Kõik teevad ju niiviisi."

Alles seejärel, kui nad üle äärelinna lõpetava automagistraali jõudsid ja lagedate põldude peal vastupidi ojakese kõverikku kulgemist liikusid, oli veenire taas kogu pikkuses päevavalgel. Jah, puhas polnud see vesi küll. Vastupidi, pruunikas saaste sai peagi valdavaks ja mitte enam näha, vaid ainult uskuda võis, et kõike seda ehk siiski ka mingi veenire kannab. Olgu see või päris põhjas. Nüüd nad enam ojakäärusid ei järginud. Asi oli selge niigi. Sõjaväe kütuselao tsisternid juba paistsid.

"Kuradi loomad!" kirus tuletõrjepealik ja ruttas teistest meestest ette. Tema oli esimene, kes märkas, et ühe tsisterni ventiilist lahiseb selle sisu maapinnale. Leke oli kestnud ilmselt juba pikemat aega, sest liiva ja rähasegusesse pinnasesse, millest vaid üksikud rohulibled elujõudu leidsid, oli kuni kümmekonna meetri kaugusel kulgeva ojani korralik kraav uuristunud.

"Siit see jama alguse sai," kommenteeris tuletõrjepealik, kui oli ventiili kõvasti kinni keeranud ja ülejäänud mahutitelegi igaks juhuks tiiru peale kõndinud. "Kurat, nad on ju omavahel ühendatud ka veel. Mine tea, mitu tonni siit juba maha on voolanud," arutles ta.

"Mis ma rääkisin, mis ma rääkisin," tegi kummalise nimega rahvarindelane Jalle Reedo jälle häält. "Siit see põlemine alguse sai."

"Ah, ole vait," rehmas tuletõrjepealik taaskord, nüüd juba pahaselt käega. "Kui siit, siis oleks praegu juba pool linna tules ja need tsisternid kah nagu raketid taeva poole lennanud."

Rahvarindelane tõmbus solvunut etendades kõrvale, ajas nina vastu taevast ja uuris üksikuid pilverünki, nagu loodaks sealt endale õigustust leida. Suu pidas ta küll. Ka teised mehed vaikisid. Jüri, kes igal pool oma tehnilisi oskusi ja inseneriharidust rakendada püüdis, kraapis kingaküljega pehmet liiva ühte paljudest kütuseloikudest.

"Ära näe vaeva, rikud ainult kingad ära," keelas Martin Kõuer. Pigem instinkti ajel kui arukat mõtlemist järgides päästetöid üritanud Jüri sai ise ka oma ettevõtmise lootusetusest aru. Aeglaselt lasi ta pilgul ringi käia ning, olles leidnud toekama rohutuusti, hakkas mõtlikult oma kingaserva vastu seda nühkima, pomisedes kahetsevalt: "Ega jah …"

Ülejärgmise päeva Suvelinna Kommunist tegi juhtunust vapustava loo ja pani mitu pilti juurde, muist koguni esiküljele. Need olid muljetavaldavad. Justkui vulkaanipurse ja maailma lõpp oleksid ennast Suvelinna kohale sirutanud. Ajakirjanik ei jätnud lugejale kahtlust, et jõevee põlemise põhjuseks oli tohutus koguses maha voolanud kütus, millele keegi kas tikust või juhuslikust või maha visatud konist leegi külge andis. Kes see just olla võis – otsi tuult väljalt või tulesüütajat jõeveest. Martin Kõuer pidi viimase väitega nõustuma. Ta ju teadis suurepäraselt, et kõige keerulisem on avastada tulekahjude tagamaid. Tuli ise hoolitses selle eest, et jälgi ei jääks.

Oluliseks asjatundjaks oli kogu loos tehtud Jälle Reeda ja ajakirjanikku võis ka mõista – mees oli rahva seas populaarne. Julge ja sõnakas vabadusvõitleja, seda pidi igaüks tunnistama, kes temaga tehtud intervjuud luges. Mees kirus vahutavi sui sõjaväelasi, nõukogude võimu ja kohalikke ülemusi, kes olevat jõuetud Suvelinna ilusa looduse hävitajatega võitlema. Ta andis mõista, et oli ennastsalgavalt ära hoidnud veel hullema katastroofi, rutanud kütusemahutite juurde ja lõpetanud ohtliku olluse mahavoolamise. Samas ei jätnud ta mainimata, et täitevkomitee aseesimees ise, aga samuti prokurör ja tuletõrjeülem talle ohtlikku kohta kaasa tulid. Ehkki alles seejärel, kui tema seda tungivalt nõudis. Kõik said uskuda, et ilma temata oleks ikka olnud "hull lugu küll". Mis seal rääkidagi.

Oli, kuidas oli, inimeste teadvusse kinnistus sündmus kui hommik, kus sõjaväe kütusereostus oli nii suur, et jõkke voolanud lennukipetrool süttis ja pani kogu jõe põlema. Juhtunu pälvis üle-eestilist tähelepanu ja tõi Moskvast kohale asja uurima nelja tärni kindrali auastmes mehe. Ei ole sugugi võimatu, et kõmu sellest jõudis kõige kõrgemale ja niiviisi aitas kaasa protestimeeleolude ja vabaduseihalusest teadasaamisele nende seas, kellest tegelikult vabaduse saamine oleneski.

*

Veerand sajandit hiljem jalutavad Martin Kõuer ja toonane keskkonnaspetsialist Suvelinna kevadisel taimelaadal teineteisele vastu ja ammu juhtunud lugu tuleb jutuks.

"Mis jutt, et jõgi põles?" naerab asjatundja Martin Kõueri pärimise peale. See kütus, mis seal voolas, ei olnud bensiinist eriti vähem tuleohtlik. Kui teda olnuks nii palju, et jõe peal põlema minna, olnuks kallas, oja ja mahutid kõige selle aja peale ammu leekides. Rodu maju takkaotsa. Keegi lihtsalt kallas kanistritäie diislit jõeäärsele sodile ja pistis põlema."

Ju siis oli õigus ikkagi tuletõrjeülemal, mõtleb Martin Kõuer. Jalle Reedo, rahvarinde aktivist, kaob aga õige pea Suvelinna sündmustest nagu paha hais pärast kogemata peeretamist. Jääb vaid ebameeldiv, piinlikkuse ja kerge põlgusega segatud tunne, mis mõnikord üle Suvelinna vana silla sõites ikka veel ennast tunda annab.

Jalle Reedo pürgimine linnavolikokku ja ka parlamenti äpardub. Olevat tagasi oma vanasse elukohta kolinud. Martin Kõuerini jõuavad kuuldused, et mees olla enne surma tunnistanud oma koostööd julgeolekuga ja kiidelnud pealegi: "Kes julgeb laita, et just niiviisi aitasin ma vabadusvõitlusele kaasa."

Kui nõnda, siis paistavad küll mitmedki asjad hoopis teise nurga alt, mõtleb Martin Kõuer seda kuuldes, kuid ei tema ega keegi teine tea, kus on tõde, kus mitte. Kunagisele rahvarinde aktivistile vastu vaielda polegi nagu milleski. Seda enam, et mees ise juba mulla all.