Valter Parve toetuseks

, kunstiteadlasest linnakodanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Toetan täielikult Valter Parve kolumnis (“Kas meil on elu tõesti liiga heaks muutunud?”, PP 23.08) avaldatud mõtteid. Minugi arvates on tortide näkku pildumine publiku üle irvitamine ja keegi korraldajatest või linnajuhtidest oleks pidanud seda takistama.

Meelde tuli minu vanaema, Waldhofi töölise naine, seitsme lapse ema. Oma lastele ja lastelastele õpetas ta kogemata maha kukkunud leivapalale suud andma. Nii väljendati austust raskelt teenitud leiva vastu. Ja nii me tegime, leib oli au sees.

Veel mäletan, et vanaemal oli kannel. Igal puhkehetkel ta mängis midagi. Kuigi iseõppija, armastas ta musitseerida. Ja nii kogu tema pere. Tema järglastest saidki silmapaistvad muusikud. Nad said võimaluse õppida, neist kujunes Järvide dünastia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles