Teenetemärk üllatas kohaliku elu edendajat

Kalev Vilgats
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olaf Esna, bibliofiil.
Olaf Esna, bibliofiil. Foto: PP

Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva eel oli president Toomas Hendrik Ilveselt riiklike teenetemärkide saajate hulgas kohaliku elu edendaja Pärnumaalt Olaf Esna.

Pärnu Postimees ei olnud antikvariaati oma kauaaegsele püsiautorile siiski esimene rõõmusõnumi viija. Olaf Esna juurde leidsid eile tee päris paljud inimesed.

Milline on teie suhe teenetemärkidesse?

Kuidas võtta, olen praegu natuke segaduses, et kes, pagan, mind sinna esitas.

Seekord antakse vaid 99 teenetemärki, järelikult on sõel olnud päris tihe.

Miks mitte 100? Tegelikult peaksime uuesti üle rääkima, miks neid kutsutakse teenetemärkideks. Meie esimeses põhiseaduses 1920. aastal deklareeriti, et Eesti riik ei anna ordeneid ega medaleid. Samamoodi kaotati kõik seisuslikud tiitlid – täielik demokraatlik riik.

Kõige esimesena tegi omale kolmeastmelise teenetemärgi 1920. aastal Eesti Punane Rist. Kaitseliit asutas 1928. aastal oma kümnendaks aastapäevaks kaheksast klassist koosneva Kotkaristi.

Meie riigimehed käisid mujal riikides, neile anti seal ordeneid ja medaleid ning meie mehed pidid alati pöörduma Punase Risti ja Kaitseliidu poole ning paluma sealt, kas nad lubavad oma teenetemärke annetamiseks. Selline olukord kestis 1936. aastani.

Muidugi olgu siinkohal täpsustatud, et kõige esimene oli siiski Vabadusrist, kuid seda anti vaid sõja puhul. 1925. aastast Vabadusristi annetamine lõpetati. Uuesti saaks Vabadusristi anda Eesti iseseisvuse kaitseks peetava sõja puhul.

1936. aastal võeti vastu uus teenetemärkide seadus. Asutati Riigivapi teenetemärk ja Valgetäht, mõlemad kuue klassiga, aga need olid kõik teenetemärgid, kuigi näevad välja nagu ordenid-medalid.

1995. aastal lisandus Lennart Meri initsiatiivil Maarjamaa Risti teenetemärk, mida antakse välismaalastele.

Muidugi on veel lugematul arvul mitmesuguseid ametkondlikke autasusid, mis rinda käivad, aga need pole enam riiklikud teenetemärgid.

Omal ajal arvutas ajaloolane ja teenetemärkide asjatundja Rein Helme Soome suhtarvudele tuginedes välja, et Eesti Vabariigis võiks meie rahvaarvu silmas pidades iseseisvuspäeva puhul välja anda umbes 1000 teenetemärki. Aastate kaupa on Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves autasustanud väga erinevat hulka inimesi.

Kindel on see, et vähese andmisega on teenetemärgid enam väärtustatud. Kapaga jagades kaob väärtus ja lugupidamine nende vastu kiiresti. Usun siiski, et autasustatute nimekirja koostamisel on presidendil endale mõni ratsionaalne põhjendus, kuigi ta avalikkusele ei pea oma autasustamisotsuseid põhjendama.

Kas meilgi peaks kehtima süsteem, et mingi teenetemärgi saab alles madalama klassi olemasolu korral?

See on tsaariaegne hierarhia, kus ordeneid jagati järkude järgi. Meil sellist gradatsiooni ei ole, aga järgitud on jagamist eriala järgi. Doonor ei saa Valgetähte, vaid Punase Risti teenetemärgi. Kotkaristi teenetemärgi saab ikkagi vaid riigikaitseliste ja sõjaliste teenete eest.

Valgetäht ongi selline tsiviiltunnustus, ehkki ma ei tea, kuidas ma siin keldris seda kohalikku elu edendan.

Kui kutse tuleb, kas siis lähete maavanemalt teenetemärki vastu võtma?

Viksin kingad ära ja lähen. Kõrgemat klassi teenetemärgid annab president üle Tallinnas, madalamad saadetakse maavanematele välja jagamiseks.

Kunagi olen saanud medali ”Eeskujuliku töö eest ühiskondliku korra kaitsel”. Tänu Pärnu Postimehe esitamistele on mul suur papa Jannseni medal ning Pärnu linna vapimärk. Varsti on rind lookas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles