Järjekordselt on mul silmipimestavalt kahju, et Pärnu on väike, tähtsusetu provintsilinn, millest mõni sündmus kaarega mööda läheb. Pean silmas USA 40. presidendi Ronald Reagani (6.02.1911 – 5.06.2004) 100. sünniaastapäeva tähistamist tema osalusel filmide näitamisega Tallinnas ja Tartus.
Reagan tegi kaasa 50 vesternis, mis polevat küll tipp, kuid siiski toekad B-klassi filmid, mis tõid talle tuntuse. Lootus on näha Reagani filmirolle ehk taevakanalitelt.
Särav isiksus
Välispoliitikahuvilise koolipoisina on mul meeles, kui Reagan valiti 1980. aasta novembri lõpus USA presidendiks. NSV Liidu ametlik meedia püüdis teda naeruvääristada stiilis “saapakaupmehe pojast näitlejaks ja USA presidendiks”, kuid hiljem mõisteti, mis materjalist mehega on tegemist.
Eestlastele sisendas Ameerika Hääl lootust, et Reagan võtab senisest suurema tähelepanu alla okupeeritud rahvad. Nii juhtuski.
Reagani eelkäija Jimmy Carteri presidendikarjäär lõppes Teheranis pantvangis hoitud USA saatkonna töötajate päästeoperatsiooni täieliku läbikukkumisega. Reagani ametisseastumises nähti koguni ennet, sest samal päeval vabastas Iraan 52 saatkonnatöötajast pantvangi, keda oli kinni peetud 444 päeva.
Vanima mehena (69), kes andnud USA presidendi vande, ütles Reagan riigi majanduskriisi iseloomustades: ”Praeguses kriisis ei ole valitsus meie probleemide lahendus, vaid valitsus ongi probleem.”
Ametisoleku 69. päeval haavas John Hinckley Washingtoni Hiltoni hotelli ees Reaganit, kes atentaadikatse õnneks üle elas. Hiljem oli Reagan öelnud, et uskus jumala oma elu päästnud olevat, et ta võiks suure eesmärgi nimel edasi tegutseda.
Ameeriklastel on põhjust Reaganit meenutada ”reaganoomika” pärast. Inflatsioon, mis 1980. aastal oli 12,5 protsenti, langes 1988. aastaks 4,4 protsendini. Töötus kukkus 7,1-lt 5,5 protsendini, kuigi vahepeal jõudis hüpata isegi üle üheksa protsendi.
Särava kõnelejana eelistas Reagan oma tekstid ise koostada. Kord, valmistudes raadios pöörduma rahva poole iga-aastase ”Olukorrast riigis” läkitusega, ei pannud president tähele, et mikrofon oli lahti, ja teatas hääleharjutust tehes, et oli just allkirjastanud korralduse pommitada NSV Liitu. Paljudel, kes juhuslikult kuulama juhtusid, oli sel hetkel rohkem püksis kui kõhus.
Kommunismi hauakaevaja
Reagan ei saanud jätta tähelepanuta, et läinud sajandi 80ndate esimeses pooles oli NSV Liit üles ehitanud sõjamasina, millele USA oma kippus alla jääma. Veendunud antikommunistina andis Reagan sõjatööstusele tuure juurde, et saavutada Ühendriikide ülekaal.
Tohutud sõjalised kulutused koos kollektiviseeritud põllumajanduse ja plaanimajandusest kägistatud tööstusega oli Nõukogude majandusele raske koorem. Pealegi oskas Reagan tabada NSV Liidu nõrka kohta. Ta veenis Saudi Araabiat märkimisväärselt suurendama naftatoodangut, selle tulemusena oli musta kulla hind 1985. aastaks kukkunud kolmandikuni varasemast tasemest. Naftadollarid olid NSV Liidu peamine valuutaallikas.
Mihhail Gorbatšovi võimule tulles oli Reagan suuteline alustama Moskvaga tuumarelvastuse vähendamise kõnelusi. Ta uskus, et kui nõukogud lubavad rohkem demokraatiat ja sõnavabadust, viib see reformideni ja kommunismi lõpule.
12. juunil 1987 pidas Reagan Berliini müüri juures oma kuulsa kõne, mis lõppes üleskutsega: ”Härra Gorbatšov, kiskuge see müür maha!”
1988 külastas Reagan Moskvat ja vastas ajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas ta peab NSVLi endiselt kurjuse impeeriumiks: ”Ei. Ma rääkisin teisest ajast.”
4. novembril 1991 avati Reagani presidendiraamatukogu. Esimest korda ajaloos osales tseremoonial viis USA presidenti ja kuus esimest leedit.
Reagan oli vanim USA president, lahkudes 93aastaselt. 1980 oli ta ajakirja Time aasta mees ja 1983 ajakirja Time aasta mees koos Juri Andropoviga. Reagani nime kannavad lennujaam ja lennukikandja. Kõrgeima austusavaldusena oli Reagani kirst 9.-11. juunini 2004 jumalagajätuks Kapitooliumi rotundil.