Urmas Hännile: Presidendivalimiste kelmid ja pühakud

Kui 1996. aastal jäi Arnold Rüütel valimiskogus Lennart Merile alla, siis 21. septembril 2001 hääletas valimiskogu Rüütli Eesti presidendiks. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Hulk Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ustavust vandunuid peab tänama saatust, et isamaal pole surmanuhtlust. Vastasel juhul peaksid nende ülal peetavad pereliikmed edaspidi leppima toitjakaotuspensioni piskuga.

Ei ole ju võimalik, et vaimusugulased torpedeeriksid kahe parlamendipartei sobimuse teha presidendivalimistel ühistööd. Vilistaksid seltsiliste antud suunistele ja ajaksid hääletussedelit tühjaks jättes või vale lahtrit ristitades üksnes endale teada asja. Äkki lausa Eesti rahva asja?

Selliselt talitada suudavad vaid erakondlikud huvid porri tallanud ja oma tõelist palet varjanud ülejooksikud. Renegaadid, kellele tuleb maksta just sellise mõõduga, nagu juhatasid “Viimses reliikvias” vastuhakkajad, kui nad vastasid kloostri kirikus pealiku pärimisele äraandja palga kohta. “Surm!” kostsid mässajad nagu üks mees.