Urmas Saarma: Rebaseid ei tohi sööta, muidu muutub nende arvukus väga suureks

Tartu ülikooli zooloogiaosakonna vanemteadur Urmas Saarma. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vähemusse kipuvad jääma need, kes sel talvel pole oma kodu ligidal rebast luusimas näinud. See kehtib ühtviisi nii maal, linnaäärses eramurajoonis kui suisa Pärnu kesklinnas kortermajades elavate inimeste kohta.

Osa inimesi kardab rebaseid, teised üritavad nunnudena tunduvaid iludusi toita, enamik aga ei oska tavatute naabrikstikkujate kohta miskit arvata. Kuidas linna elama asunud rebastega käituda, annab nõu Tartu ülikooli zooloogiaosakonna vanemteadur Urmas Saarma, kes juhib uurimust “Punarebased Eesti linnades ja nendega seotud võimalike probleemide kaardistamine”.

Töö eesmärk on teha selgeks mured, mida linnastunud rebased võivad tekitada, ja leida neile lahendusi.

Saarma rääkis, et talvel on rebaste põhitoit närilised, keda nad püüavad lume alt. Kuna tänavu on lumikate sedavõrd paks, on rebased avastanud, et linnas saab väiksema vaevaga kõhu täis, ja harjuvad seal käima.

Kui rebane tuleb maja juurde luusima, kas teda peab kartma?

Kindlasti pole vaja rebaseid karta. Ma ei tea Eestist ühtegi juhtu, kus rebased oleksid inimesi rünnanud. Rebastesse tasub suhtuda neutraalselt. Mõni neist on julgeks muutunud ja laseb üsna ligidalt ennast jälgida. Nende tegemisi on tõesti põnev jälgida, aga lähedale minna või, veel enam, üritada käest toita ei tasu.

Aga lemmikloomad, kas rebased võivad neile liiga teha?

Kui rebasel on nälg kallal, võib ta üritada rünnata küll. Inglismaal on rebased aastakümneid inimeste kõrval elanud ja sealne kogemus ütleb, et täiskasvanud kassile rebane liiga teha ei suuda, kass paneb ta eest plehku, aga kassipojale võib rebane ohtu kujutada küll.

Rebane on väga kohanemisvõimeline loom. Kui inimesed jätavad oma koduloomadele toitu välja, avastab rebane selle ruttu ja hakkabki seal regulaarselt käima. Inimene ei pruugi isegi teada, kas toidu sõi ära tema loom või hoopis rebane.

Rõhutan: ühelgi moel ei tohi rebaseid sööta, muidu muutub nende arvukus väga suureks ja siis võivad nad juba probleeme tekitama hakata.

Kuidas maja ümber tiirutavat rebast eemale peletada?

Ega suurt muud saagi teha, kui mitte jätta oma maja ümbrusesse midagi sellist, mis rebasele söögiks kõlbaks. Kindlasti ei tohi jätta loomadele välja toitu nii, et rebane selle kätte saaks.

Aga kui rebane maja ligidale pesa teeb?

Kui avastate rebaseuru kohe pärast selle tekkimist, võib selle ruttu kinni ajada. Kui aga pole teada, millal urg on tehtud, eriti kui rebastel on poegimisperiood, oleks julm see kinni ajada.

Tavaliselt poegivad rebased aprillis, aga see aeg võib varem alata. Seega ei tasu alates märtsi keskpaigast urge puutuda.

Kui kellelegi jääb ette üksik rebasepoeg, kas siis tohib ta koju viia ja lemmikloomana üles kasvatada?

Ei, mitte mingil juhul! Mõni rebasekutsikas võib algul olla tõesti väga sõbralik, aga suuremaks saades lööb metsik iseloom välja ja rebane ei pruugi kodustamisega harjuda.

Venemaal Novosibirski kandis on instituut, kus kümneid põlvkondi on selekteeritud tavalisest leplikuma ja taltsama loomuga isendeid ning aretatud kodurebaste liin, keda juba müüakse Ameerikas. Jah, rebased saavad üsna tõenäoliselt koduloomaks, aga see eeldab väga pikka aretustööd.

Kui kohtate üksikut rebasepoega, on parem ta sinnapaika jätta, sest enamasti on ema ikka kuskil ligidal.

Levinud arvamuse järgi hakkasid rebased linnadesse tulema marutaudivaktsiini levitamise järel.

Jah, siin pole mingit kahtlust. Marutaudivaktsiini kasutamine on otsene põhjus, miks rebaste arvukus on suurenenud ja neid linnades järjest sagedamini näeb.

Enne massilise vaktsineerimise alustamist esines marutaudi kõige rohkem 2003. aastal, kui tuvastati 813 juhtu, neist 315 olid just rebased.

2005. aastal käivitas veterinaar- ja toiduamet vaktsineerimiskampaania, mille tulemusel on marutaudi esinemissagedus langenud madalale. Viimased marutaudis rebased registreeriti 2009. aasta suvel Põlva- ja Võrumaal Eesti-Vene piiri vahetus läheduses.

Kui mullu me ei registreerinud ühtegi juhtu rebastega, siis sel aastal on Värska kandis kilomeeter Venemaa piirist leitud marutaudi nakatunud kährik.

Ettevaatlik tasub ikka olla. Eriti kui rebane käitub kummaliselt, tuigerdab ja on justkui orientatsiooni kaotanud.

Marutaudi pole, kuid kas on siiski mingeid haigusi, mida rebased koduloomadele või inimestele levitavad?

Jah. Tasub teada, et osa rebaseid kannab endaga ohtlikku parasiiti, mida kutsutakse alveokokiks. Tegemist on pisikese, 2,5 millimeetri pikkuse paelussiga, mille mune leidub rebaste väljaheites. Kui koerad lähevad neid nuuskima või võtavad koguni hambusse, võib koer saada nakkuse ja koeralt omakorda inimene.

Inimesele on see nakkus eluohtlik. Parasiit tsüsteerub maksas ja tsüst kasvab ajaga järjest suuremaks.

Probleem on selles, et haigusnähud ei ilmne sageli enne, kui nakatumisest on möödas 10-15 aastat. On juhtumeid, kus tsüst on kasvanud koguni rusikasuuruseks, maks ei funktsioneeri enam ja inimene võib vajada maksasiirdamist, aga haigus võib ka surmaga lõppeda.

Koertele see parasiit enamasti eluohtlik pole, kuna koerad on lõpp-peremehed, kes kannavad soolestikus täiskasvanud paelusse. Vaheperemeestele, kelleks võib saada inimene, tekitab parasiidi moodustatud tsüst aga suurt häda.

2003. aastal korraldatud pilootuuring näitas, et kõnealust parasiiti kandis toona kolmandik rebastest. Seda on päris palju.

Kus Eestis on rebaseid kõige sagedamini kohatud inimeste elupaikades?

Ega täpseid andmeid olegi, üritame oma küsitlusega selles pisut selgust tuua. Seni laekunud andmed näitavad, et kõige rohkem on rebaseid Tartus. Suhteliselt arvukalt tundub linnarebaseid olevat Tallinnas ja Pärnus. Aga nad on levinud kõikjal, ka saartel.

Kas rebased häirivad inimesi?

Umbes kaheksat protsenti inimesi häirib rebaste naabrus väga ja 85 protsendile rebased meeldisid või nad ei häirinud.

London on kuulus linnarebaste rohkuse tõttu. On nad seal probleemiks või kujutavad endast juba tavalisi naabreid?

Sealgi on nii, et osale inimestele rebaste naabrus ei meeldi, aga üldiselt ollakse nendega leppinud. On proovitud eri vahendeid rebastest lahtisaamiseks, aga ikkagi on leitud, et kõige efektiivsem on mitte jätta toitu välja ega prügi vedelema.

Šveitsi linnades elab samuti rohkelt rebaseid, neid esineb Oslos, Århusis, Stuttgardis ja mujalgi.

Mida arvate, kas meilgi saab rebane püsivalt linnaloomaks?

Sõltub. Kui rebased ikka linnast süüa ei leia, kaovad vaikselt ära. Kui aga linnast on lihtsam toitu kätte saada, jääb mingi osa rebastest linna elama või külastama.



LINNAREBASTE UURING

 Kõigil, kes linnas rebaseid on näinud, palutakse sellest teada anda aadressil www.eformular.com/usaarma/linnarebane1.html.

 Küsimustiku leiab hõlpsasti internetist otsingufraasiga “rebased Eesti linnades”.

 Uuring kestab aasta. Vahekokkuvõte küsitluse tulemustest avaldatakse tänavu mais.