Kalev Vilgats: Musta hobusega

Foto: Andres G. Adamson

Konsensuskandidaat, kompromisspresident, hädapresident, must hobune – heal ametil ikka mitu nime. Nädala eest kirjutasin siinsamas “Musta hobuseta” ja rõõmustasin, et järgmine Eesti president valitakse põhjalikult läbi katsutud-kaalutud kandidaatide hulgast, pole üllatuskandidaati ehk musta hobust.

Üllatusena tuli, et valimiskogu oma tööga hakkama ei saanud. Need, kes otsustavas voorus jätsid sedelid märgistamata, teavad ise, millega ja miks nad hakkama said. Nüüd lubavad parlamendiparteid, et esmaspäeval enam üllatusi ei tule ja Kersti Kaljulaiu taha koondub vähemalt 68 rahvaesindajat.

Kaljulaid mõistab, et tema suurim puudus on tundmatus. Teda ei tunne kuigivõrd eestlased ja üldse ei tunne muukeelsed. Presidendikandidaat tunnistas seda isegi kirjas, mille saatis kõigile Eesti inimestele ja mis ilmus eile Postimehes ja kommenteerituna Eesti Päevaleheski. Poliitikahuvilised on saanud Kaljulaiust enam aimu tema kirjutiste ja avalike esinemiste põhjal.