Pikk lahusolek aitas isal poega mõistma hakata

Kapiuksed olid poolavali, seljakott vajalike riietega kadunud nagu poeg Arvo isegi. Ei ühtki kirjarida öökapil. Ema puhkes tühjale voodile istudes nutma ja hüüatas tummalt seisvale isale aeg-ajalt läbi nuuksete: “See on sinu süü, sina ajasid ta minema!”

Pereisa, 55aastane Anti ei vaadanud ammu enam hea pilguga sellele, et nende ainus poeg tema ettevõtluse vastu huvi ei tunne. Antil oli kinnisidee: poeg peab olema mantlipärija, pealegi toob äri, kui usin oled, alati leiva lauale. Aga see kaunite kunstide viljelemine, mida poeg harrastas, oli isa arvates näljaroti amet.

“Vaata kui hea,” püüdis ema mõnikord isa lepitada talle poja maalitud pilti näidates. Isa ainult mühatas kibestunult. Kui poja maalid näitusele pandi ja ajalehes kiideti, läks isa baari napsitama. Niivõrd viis teda endast välja poja valik.

Ometi oli Arvol reaalainetes andi, taipas äristki üht-teist. Isa arvas poja end raiskavat ja püüdis sel teemal sageli vestelda. Need “õppetunnid” muutusid aga nii sagedaseks, et Arvo läks juba poole vestluse pealt ära oma tuppa.

Viimase suure tüli õhtul oli isa talle tuppa järele läinud ja nähes poega pintsliga askeldamas, lõi talle veri pähe. Anti karjus pojale: “Kas sa ei võiks mind niigi palju austada, et mu jutu lõpuni kuulaksid?” Poeg ei teinud kuulmagi ja kastis pintsli värvi sisse. Isal läks kops üle maksa. Ta marssis poja juurde, tiris tal pintsli käest ja lükkas molberti kolinal nurka. “Hakka targaks, tee silmad lahti ja mõtle tuleviku peale. Ärimehena võid sa oma töö kõrvalt pintseldada, kui palju tahad!” Arvo vaikis endiselt ja vaatas märatsevat isa.

See vaikimine tegi Anti veel vihasemaks. Ta lähenes ähvardavalt pojale ja kes teab, kas ta oleks isegi löönud, kui ohtu aimav ema poleks tuppa kiirustanud ega end isa ja poja vahele asutanud, käed lepitavalt laiali. “Ta ei öelnud isegi ühtainust sõna,” siunas Anti naise haardes kööki suundudes. Anti vabastas end pingest konjakiga. Ema tahtis pojaga rääkida ja tedagi rahustada, aga uks oli lukus.

Ema asus tegutsema ja poja sõprade kaudu uurima, kuhu Arvo läks. Ta saigi teada, et poeg sõitis Soome sealsele kunstnikule appi. Ainult et ema ei tohtinud sellest isale rääkida. Anti käitus nagu haige, oli loid ja mõttes, konjak kadus kapist, nagu oleks ära auranud. Nüüd muretses naine juba abikaasa pärast.

Igal hommikul oli mees esimesena postkasti juures. Ilmselt ootas kirja või väikestki teadet, kus poeg on. Uhke mehena ei küsinud ta naiselt kordagi, kas too teab. Naine teadis rohkematki: et poeg plaanib kaardi saata alles jõuludeks, ise jääb vähemalt aastaks-poolteiseks Soome ja “isa pidavat oma haiguse läbi põdema”, enne ta temaga kontakti ei taha ega võta.

Anti hakkas jooma. Mitte nagu joodik, vaid ilma ei läinud ta ühelgi õhtul enam magama. Nüüd oli kodus muutunud loengupidaja isik. Kui varem võttis sõna isa Anti, siis nüüd masseeris ema oma meest pisikeste alandlike lausejuppidega, et “las laps vaatab ilmas ringi, kui talle ikka maalimine väga meeldib, las maalib; ja kui ta ei taha praegu veel kirjutada, siis ootame – aeg annab arutust”.

Esiotsa vaatas mees kaasat vihkava pilguga, kuid mida aeg edasi, seda haledam naisel hakkas: Anti oli kaalus alla võtnud, sageli habetunud, õhtuti purjus. Ema püüdis pojale sellest kõigest tolle sõprade abiga teada anda, poeg aga ei leppinud, ehkki pool aastat oli möödas.

Ühel õhtul, olles pudelist julgust võtnud, ütles Anti naisele: “Sa pead teadma, kus Arvo on. Sa oled nii rahulik. Sa varjad seda minu eest, oled ehk koguni pojaga mestis.” Naine ei saanud parata, et meel läks haledaks, silmad kukkusid vett täis ja sosistas: “Jah, sõbrad rääkisid, et Soomes ühe kunstniku juures tööl.” Anti tõmbas sügavalt hinge ja läks konjakita magama. Enne uinumist ütles: “Tead, see on mulle üsna raske. Vahel tunnen, et ma ei kannata seda enam välja, et mu ainus poeg minuga ei suhtle.” Ema andis sellest kohe pojale teada ja soovitas, et tulgu parem ise jõuluks koju, kaardi saatmise asemel. Nüüd suhtlesid nad emaga juba telefoni teel ja jõuludeni jäi mõni nädal. Poeg lubas mõelda.

“Kuule, sulle on hädakõne,” kutsus Soome kunstnik Arvot maalimistöö juurest ateljeetelefoni võtma. Helistas ema: “Isal on infarktieelne seisund, sa pead kohe koju tulema. Usu, ta on oma veast aru saanud!” Ema nuttis.

Kui Arvo palatisse sisenes, tõstis isa valgel linal lebava käe tervituseks. Arvo võttis sellest kahe käega kinni. Ema nuttis. Isa lausus vaiksel häälel: “Ma ei oleks pidanud …” Arvo tõstis sõrme suule. Isa vaikis, aga mõtles edasi: kui raskelt tuleb vahel teadmine, et inimesi ei maksa tahta muuta, olgu nad kas või oma lapsed.