Andres Ammas: Imiteerimise eelarve

Andres Ammas. Foto: PP

Tänavu aasta riigieelarvele pani Vabaerakond nimeks tiksumise eelarve. Olemegi nüüd riigina aasta otsa tiksunud ja võime ühelt poolt rõõmustada, et hing on sisse jäänud. Teisalt on valitsus aasta kallist aega raisanud, julgemata otsustavaid samme astuda. Ära on narritud see aasta, nagu rätsepmeister Kiir narris ära linakaupmees Aaberkuke kalli antsuhtiriide.

Mis vaatab meile vastu tuleva aasta eelarve eelnõust? Alustan positiivsest. Vastne president Kersti Kaljulaid kordas Vabaerakonna fraktsiooniga kohtudes ühte oma kreedot: nõrgemad eelkõige. Õige, nii peabki. Ja mis siis, et eelarvet lugedes tekib küsimus, kas peaminister on ikka veel Taavi Rõivas või juba Jevgeni Ossinovski. Tore, et see eelarve ei unusta nõrgemaid. Ent kõigis heades kavatsustes jäädakse poolele teele, ei tehta isegi poolt rehkendust, vaid veerand või veel vähem.

Tulumaksuvaba miinimum tõuseb ainult kümme eurot kuus, sotsiaalmaks langeb kõigest pool protsendipunkti, õpetajate, kultuuritöötajate, siseturvalisuse töötajate, sotsiaalhoolekande töötajate palgakasv jääb ikkagi alla palgakasvule erasektoris.