Luurajafilm vallandab homeerilise naeru

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raskustes poeet Miku Tähn (Rain Tolk) leiab end mässituna afääri, mis ei tõota head.
Raskustes poeet Miku Tähn (Rain Tolk) leiab end mässituna afääri, mis ei tõota head. Foto: Kaader filmist

“Tšto za huinjaa?” Pardon, see on Toomas Hussari vastse filmi lõpulause, mille esitab enne filmi valmimist lahkunud näitleja Oleg Rogatšov Vene luure ohvitserina, kui talle Eesti luurajate salafailidega mälupulga asemel hipikommuunis homset ootava poeedi USB tuuakse.

Sama küsimus tekib “Luuraja ja luuletaja” absurdse popi ja huhuuliku askeldamise pooletunnise vaatamise järel. Ei askelda ka. Pigem loivavad nohinal. Heitlevad kiusatustega ja elavad võib-olla ehk homme. Ja see kõik venib-venib-venib. Rasvased juuksed ja silmaalused pelmeenid suures plaanis.

Heakene küll, Jan Uuspõllu mängitud luurajal on askeetlik üürikas, ta on endine palgasõdur, närvid läbi, kõiki asju üks, Kuperjanov on püha ja alkohol on mürk. See on viie minutiga selge. Edasi? Pool tundi jutti ei midagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles