Kalamaias kormoran

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Pärnumaal ringi liikudes satuvad külalised ja kohalikud sageli paigani, kust vaatab neile vastu lõputu veeväli. See vahetab tihti värvi ja ka selle tujud vahelduvad kaunis sageli. Tänapäeval on üha raskem aga selle veevaibani sattuda, ilma et ei roniks mõnda karjatatavasse koplisse või kellegi taraga ääristatud eramaale. Kui see aga on õnnestunud ja vesi on käe-jala juures, võib märgata, et meri pole üksinda – selle kohal lendavad tiivulised.

Linnud, kes sellise tujuka naabri ja leivaisa valinud, on sellega arvestanud. Nad saavad merelt või rannalt toidu, aga kaotavad merele sageli elu. Üks lind, keda meie laidudel ja rannikul kohtab üha sagedamini, on tumedasulgne peaaegu hanemõõtu karbas ehk kormoran. Tema pealtnäha süsimust sulestik võib nii mõnelegi inimesele olla kurjakuulutav või isegi eemaletõukav, kuid tegelikult leidub kormorani, nagu rongagi sulestikus rohkelt eri toone.

Kormoranid on Eestis küllaltki uued pesitsejad, aga siin näib neile meeldivat: kohe nii väga, et headel suvedel võib neid Eestimaal kokku pesitseda suisa neliteist tuhat paari. Nad saabuvad meile märtsis-aprillis ja seavad noka soodsamatesse tingimustesse septembri-oktoobri paiku, kuid sadakonda lindu võib kohata aasta ringi, kui siin jääd pole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles