Valter Parve: Takerdunud haldusreform

Valter Parve. Foto: PP

Haldusreformi protsess on takerdunud. Arvestades muutuste mõju väga paljudele inimestele, on see loomulik. Tahku Tares 27. aprillil ühinemise arupidamisel tegin küsitluse ja vastajatest üle poole peamine hirm oli, et “… uues suures vallas/linnas võetakse meie häält veel vähem kuulda”. Enamik oli seda meelt, et uue ja suure parteilise volikogu kõrval peaks olema kõikide külade/linnaosade esindajate kogu.

Pärnu linna eestvedamisel toimunud läbirääkimiste tulemusel sündinud lepinguprojektis küll midagi sellist ette ei nähta. Minu arvates on sedasorti ühinemiste võtmeküsimus anda inimestele kindlustunne, et nad saavad valimiste vahelisel ajalgi otsustusprotsessis kaasa rääkida. Pärnu ühinemislepingus on öeldud, et “Lepinguosaliste territooriumil moodustakse piirkondlik nõukoda …”, aga ehk oleks siin pidanud eeskuju võtma saarlaste lepinguprojektist, kus sedasorti kaasamine nähakse ette ka enne eelmisi ühinemisi eksisteerinud valdadele? Meie näitel siis nõukoda Lavassaarde.

Ja kui sünnib Liivi vald, siis Talile. Praegusedki vallad on liiga kohmakad, et arvestada kohalike eripäradega. Nii võinuks ühinemislepingus selle kitsaskoha parandada, nähes nõukojad ette näiteks Tammistesse, Surju, Ahastesse, Silla külla. Kõikide kogukondlike nõukodade esindajad võiksidki moodustada ülevallalise soliidse esinduse, mille häält volikogu kuulda võtab. Mis siin keerulist on? Kui veel Saaremaa lepinguga võrrelda, siis seal on tugevam rõhuasetus just kogukondadel – piiritletud maa-alal elavatel ja sama ajalugu ja/või teatud “meie-tunnet” jagavatel inimestel. Neil on siis kogukonnakogud. Meie lepingu napivõitu sõnaseletustes on vaid piirkonnad. Tundub, et saarlaste eestvedajad on oma mõtlemises inimeste ootustele ja hirmudele pisut lähemale jõudnud.