Jüri Arraku ja Tõnu Aru näitus avati ratsasõjaga

"Õudselt vahva on ennast jälle lapsena tunda," õhkas uhhuutamise lõpetanud valgepäine Mark Soosaar hiiglaslikku öökullipead õlgadelt ära tõstes ning selle enda ette kõnepuldi peale asetades. Sellesama kunagise parteimaja puldi peale, mille ta kunagi Jüri Arrakul täis maalida laskis ja mis nüüd näitusesaalis omale teistmoodi tarvilikku kasutust leidis.

"Oih, Mark, see oled sina!?" vaatas sama valgepäine Arrak talle üllatunud näoga vastu.

"Täpselt 60 aastat tagasi, siinsamas lähedal Munamäel 4. klassi poistega õhtuti koju minnes me pidasime ratsasõda. Mina olin tavaliselt hobune, sest mul olid maapoisi jämedad jalad, ja kodus sain nüpeldada selle eest. Sest kui vastane oli minu seljast ratsaniku maha kiskunud ja mudasse lükanud, said ka minu riided mustaks," rändas Soosaar mõtteis oma lapsepõlveradadele. "Aga ennäe, mis meist on saanud – Jüri, sinust on kunstnik saanud ja minust öökull."