Olen lähisuhtevägivalla ohver juba pea 15 aastat. See on osa minu elust. Otsene füüsiline, materiaalne ja seksuaalne vägivald lõppes, kui tulin Pärnu naiste varjupaika. Ilmselt lakkab vaimne vägivald olemast, kui noorim laps on iseseisvunud. Lapsed on vahend, kuidas minu kunagine abikaasa saab mind jätkuvalt vaimselt terroriseerida.
Tellijale
Mina, lähisuhtevägivalla ohver
22. oktoober 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kooselu vägivaldse mehega suudab naise tunnetest teha külmunud lumepalli või hernetera. Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. Mul ei tohtinud olla oma soove. Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin iseenda varjuks. Tundsin end abituna, mees ja lähedased olid hukkamõistvad. Hirm ja usaldamatus võtsid otsustusjulguse. Vastutuse mõiste hägustub, sest sa vastutad selle eest, mida oled teinud või tegemata jätnud. Keha reageerib, otsustab ja töötab ainult ellujäämise režiimil.