Kalev Vilgats: Vesi, auuu!

Kalev Vilgats
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Vähemalt saarte elanike ja randlaste viimase nädala sagedasim jututeema on olnud erakordselt madal veeseis. Asjatundjad väidavad aga, et selles pole midagi imelikku ega erakorralist.

Vanad inimesed mäletavad ja koltunud lehed on kirjutanud, et vesi on Eestist varemgi minema läinud. Näiteks 1939. aastal, mil madal veeseis tekitas näiteks Peipsi järvel mõne ajutise “saare”. Mis toona pärast vee tagasi tulemist järgnes, ei taha meenutadagi. Veekadu põhjustanud kirde- ja idatuuled pole Eestile kunagi head tõotanud.

Loodetavasti ei ole tänavune madal veeseis rannikul, jõgedes ja saartevahelistes väinades kurjakuulutav oomen, vaid looduse vingerpuss, millega meile meenutatakse, et saartega ühenduse pidamisel olgu varulahendused alati tagataskust võtta. Nagu Ruhnu puhul, kus parvlaev napilt enne navigatsioonihooaja lõppu ennast vastu merepõhja nii ära lõi, et pidi minema pikemaajalisse remonti. Hiidlastelgi pole midagi kiita, uhkus tuleb alla suruda ja käia mandrile üle Saaremaa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles