Küsisin siin eelmine kuu tööandjalt, et kle, ole hea, mul oleks uut arvutit vaja, hea kui oleks läpptopp ... töö iseloom on muutunud: iimeile vaja lugeda ja kirjatööd teha, töö ka ju nüüd liikuv, hea operatiivselt, on the go tegutseda. Tööandja ei olnud sellest mõttest, et peab pappi välja käima, just väga vaimustunud, kuid ütles siiski pika mokaga, et OK, saad.
Ausalt öeldes ega ma ei tahtnudki mingit kallist imerelva, millega saaks taevas satelliite juhtida või Pixari animatsioonistuudiole kaastööd teha. Mulle oleks täitsa sobinud selline kahe-kolmesajaeurine latakas, kas või kasutatud riist, mis ei kaaluks väga palju, aku peaks ja oleks töökorras.
No ja siis eile tulen tööle, boss mainib muu jutu sees, et uus läppar on sul laual ootamas. Ise aga kadus kiirelt oma kabinetti ja keeras ukse lukku ja lasi kardinad ette. Ma ei osanud sellest tol hetkel midagi arvata kui vaid – alright! Jõuame meiegi firmas töövahendite uuendamisega 22. sajandisse!
Ja siis seal laua peal ta mind ootas ... bljääd ja veel kord bljääääääääääd. On see läpptopp või misasi?
No see oli ikka eriline juust. Raske nagu kõnnitee betoonplaat, paks nagu Ustimenko toimik, ikka konkreetne kaasaskantav peldik, raisk ... Oleks kaanele veel südamekujutis sisse lõigatud ja klapi vahel rull paberit, olekski peldik valmis. No ma ei tea, ilmselt oleks seda läpptopiks võinud kutsuda aastal 87, aga kindlasti mitte praegu.
Võtsin taskust telefoni ja guugeldasin marki – selgus, et viimati tegi see firma 1950ndatel mahlapresse ja pähklitange. Tõeline arheoloogiline leid. Ei tea, kust prügikasti kõrvalt see küll üles korjati või millisest siluriaegsest ladestuskihist välja kaevati.
A mis seal ikka. Läpptoppi küsisin, sain ka. Oleks pidanud ise targem olema ja ütlema, et läpparil võiks olla vähemalt Windows 7 peal ja alla 16 kilo kaaluda.
Panin siis aparaadi käima, esimene viha lahtus ning isegi mõtlesin, et eh, olen liiga ülekohtune oma hinnangutes ... Aga siis vajutasin nuppu ... midagi ei juhtunud :O
Umbes poole tunni pärast tuli mingi pilt ette ja masin hakkas end üles lugema. Ootasin ... jube aeglaselt läks ... vabalt oleks võinud selle ajaga kaks hektarit suhkurpeeti üles võtta või keskmise heinasao kokku hanguda. Ja siis kui mingigi sinine pilt ette tuli, suri aku ära, täpselt buutimise aja pidaski vastu.
Kraamisin siis laadija välja ja lükkasin juhtme taha. Laadija hakkas täpselt samamoodi surisema ja jõurama, nagu – lapsepõlvest ma mäletan – surises ja jõuras aianduskooperatiivi alajaam vihmase ilma ajal.
Asi käivitub pool päeva, ragiseb ja koliseb nagu mingi viimsepäeva seadeldis või ookaeniauriku masinaruum. Piilusin ventikavõre vahelt sisse ja seal oligi väikene mehike, kes hõõguvale prosele sütt alla kühveldas. Karjusin talle üle undamise: „Jõudu, pane auru juurde ... mul oleks umbes paari tunni pärast paar meili vaja ära saata!” Vana viipas vastu, et „OK, saab tehtud!”.
Käisin vahepeal sital ja siis vaatasin puhkeruumis telekast „Titanicu” ära ning kui lõpuks oma laua juurde tagasi tulin, siis oli telliskivi end lõpuks üles buutinud ja näitas isegi desktoppi.
Liigutasin hiirt ja klikkisin ... See toimis umbes viiesekundilise viivitusega nagu nokauti löödud poksija. Arvuti näis mõtlevat: „Ah mina või, kas mina või?” – „Ei no kes siis veel, sina jah!” pidasin läppariga kahekõnet. Raipel niisama palju mälu nagu arvelaual ja mul hakkas igatahes vererõhk tõusma.
Igal juhul lähen nüüd sõiman bossil näo täis. Saan väga hästi aru, et ettevõtja leib ei ole kerge ja kulutused peab hoolega läbi mõtlema. Aga krt, päris nii kooner tänapäeval ka olla ei saa, et sa töötajatele korralikke töövahendeid ei muretse, vaid kusagilt kolihunnikust prügi hoopis ette annad, umbes sellise suhtumisega, et „aahhh, käib küll, tee tööd, mis sa nutad”.
Putkavaht! Kokkuvõttes on ju nii, et töötajad ja nüüdisaegsed töövahendid on need instrumendid, kes sulle raha teenivad! Punkt!
Lugu ilmus ajakirjas 30+.
Digiajakiri 30+ on sisult ja vormilt kirev ja eklektiline. Aga selline, lugematutest eri värvi, suuruse ja kujuga tahkudest koosnev on ka elu ise. Ja seda võiks olla ka vanusesse 30+ jõudnud inimese mõttemaailm ja tundeelu.
Sellepärast ongi ajakiri 30+ valmistatud nende poolt ja neile, kelles on säilinud teadmisjanu, mässumeelsus ja mängurõõm. Sinule.
Pane silm peale:
Tasuta äpp&ajakiri: androidile või õunale.
Koduleht: www.30pluss.ee