Pärnust laevaga Pihkvasse

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Idülliline vaade Pärnu jõele 1913. aastal.
Idülliline vaade Pärnu jõele 1913. aastal. Foto: Olaf Esna erakogu

Tuleval suvel ankurdab end Pärnu vast valminud sadamakai külge esimene kruiisilaev ja uudishimulikud turistid viiakse bussidega Mulgimaad uudistama. Kui ükski mitmest Pärnu–Tartu veetee ehitamise/taastamise projektidest oleks õnnestunud ellu viia, olnuks ehk võimalik turiste väiksematele alustele ümber paigutada ja laevareis saanuks jätkuda.

Selle muistse veeteega on nagu ufodega. Mõni usub kõike, mida kirjutatakse ja paberile joonistatakse. Teised ei hakka seda enne tõe pähe võtma, kui pole Viljandi järvest näiteks leitud laevavrakki.

Üldiselt pakutakse, et Pärnu–Tartu–Pihkva veetee võis kasutusel olla viikingiajal ja ehk veidi hiljemgi. Kõne all on isegi variant, et Jaroslav Tark rajas Emajõele Jurjevi linnuse selle veetee oma kontrolli alla saamiseks 1030. aasta paiku. 30 aastat hiljem üritas linnuse rajaja poeg Izjaslav sossoleid (oletatavasti saarlasi) maksustada 2000 grivnaga. Selline nõudmine ajas meie viikingitel kopsu üle maksa ja venelastele tehti tuul alla. Ilmselge, et sossolid/saarlased jõudsid Tartusse veetsi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles