Vaatamata kitsale ajale, ei tundnud Tartu rahuläbirääkimiste delegatsioonid millestki puudust: söödi ja joodi mehiselt.
Mis konjakit joodi Tartu rahuläbirääkimiste ajal?
/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
22. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läbirääkimiste ajal joodi Napoleoni konjakit (1814), kuigi ka valge viin ei puudunud toidu kõrvalt, aga Tartu rahulepingu allakirjutamist tähistati Veuve Clicquot’ šampanjaga.
Kadunud Kalev Kesküla ekspertarvamuse kohaselt on Veuve Clicquot praegugi väga mainekas šampanjamark ja viimaste maitsmiste järgi oma hinnaklassi parim.
Eestis on seda marki laialt müüa, sealhulgas aastakäigujoogina, mis tavalisest parem ja kallim. Kui osta mõni aastakäigu - Veuve Clicquot, saab maitse suhu.
Napoleon on tänapäeval mitme konjakifirma (Courvoisier, Otard) konjakiklass, mis jääb V.S.O.P ja X.O vahele.
Napoleoni-nimelisi konjakeid hakkas 19. sajandi lõpul tootma mitu firmat (Meukow, Bisquit), aga selleks kasutati tollal tõesti väga vanu konjakeid enamasti parimalt alalt Grande Champagne’ist.
Säilinud on (ilmselt ka müüa) 1814. aasta Napoleoni, mis on toodetud firmas Godet Frere. Igal juhul pidi 1918. aastal 100 aastat vana konjak, mis valmistatud juuretäikatku eelsetest viinamarjadest, olema eriti noobel jook.
Kardetavasti pole kellelgi sellist raha, et tänapäeval seda pudelit hankida, aga Eestis on müüa Ragnaud-Sabourini väga vana konjakit Heritage Le Paradis, mis valmistatud veel vanaaegsetest marjadest “Colombardist” ja “Folle Blanche’ist” ja sisaldab kümme protsenti juuretäi- ehk Phylloxera-eelseid konjakeid.
See peaks ehk olema võrreldav Poska Napoleoniga, hulgihind umbes 1050 eurot.
Ragnaud-Sabourini konjak ja Veuve Clicquot’ šampanja.