Majesteetlikku lindu ei peta

Foto: Karl Adami

Ühel kõledal sajusel novembrihommikul, täpsemalt kell kuus, seadsin end varjesse. Väljas oli kottpime ja varjes veel pimedam. Rõske õhk pani käed-jalad külmetama ja keha hakkas tahtmatult värisema. Küttekeha, mis pidanuks sooja andma, soojenes liiga aeglaselt.

Pimedusest kostsid tuttavad helid: rongad olid päeva alustanud vaatamata sellele, et kõikjal veel must loor ees oli. Lõpnud metssiga vedeles rabamaastikul ja rongad tungisid korjusele aina lähemale. Vaikselt tuli edasi oodata, kuna sel hommikul polnud rongad peamine huviobjekt. Pilved ei kavatsenudki päikest näidata, ometi läks väljas pisut valgemaks.

Rongad suhtlesid valjult häälitsedes, kuid äkki kõlas vali kiljatus. Keegi peale ronkade oli samuti metsseale silma peale pannud. Äkitselt maandus varje lähedal merikotkas. Tumepruun sulevärvus reetis noorlindu. Ei kulunud palju aega, kui kusagilt ilmus teine noorlind. Nad võtsid üksteist kui konkurente ja sageli oli näha tüli, mille vahel rongad metssiga lammutasid. Päeva edenedes ja metssea vähenedes käis läbi mitu noort merikotkast, ent ühel hetkel vaikisid kõik linnud, kes kanarbiku vahel tegutsesid. Tiibade vuhinal maandus puuroikale tõsise ilmega vanalind.