Uurija Lennart Pulk: Mõrvajuhtum oli keerulisim

Et kurjategija võimalikult kiiresti kinni pidada, on Lennart Pulga sõnutsi tähtis juhtumitele viivitamata reageerida. Foto: Mailiis Ollino

Juba 1990. aastate algusest uurijana töötanud ja loendamatul hulgal eri kuritegusid avastanud Lennart Pulk on veendunud, et tema ametis on lihtsam, kui hoiduda tagaplaanile.

Suuresti seetõttu juhtub paari aasta jooksul ehk korra, et uurija Pulk kannab vormi. Ta rääkis naljatamisi, et linnapildis on inimesed pidanud teda pigem pätiks kui politseinikuks.

Tänavu pälvis Pärnu politseijaoskonna menetlusteenistuse vanem Pulk Lääne prefektuuri parima liidri auhinna, kuna tema üksus on sel aastal välja selgitanud mitme raske kuriteo toimepanijad ja asjaolud.

Pärast 24 aastat politseinikuna nõustus Pulk andma oma esimese intervjuu.

Kriminaalpolitsei töös tuleb väga suur pagas kogemustega, mida ei saa õppida.

Milline on teie suhe krimiseriaalidega?

Vaatan neid aeg-ajalt.

Kui palju näete sarnasusi oma tööga, kui juhtute mõnda nägema?

Mõne seriaali puhul on märgata, et on nähtud vaeva, tehtud eeltööd ja mindud päris süvitsi. Kurjategija ja politsei kasutavad isegi slängi, mida päriselt kasutatakse. On politsei taktikalist rääkimist ja küsitlemist.

Mida absurdset on silma jäänud?

Näiteks kui Hercule Poirot kogub mingisugust informatsiooni ja selle lõpuks avaldab, hakkab kahtlustatav millegipärast alati rääkima ja tunnistab tehtu üles. Ütleb: jah, ma tegin seda, misjärel tuleb politsei ja viib ta ära.

Ma pole näinud, et uurija oleks midagi fikseerinud. Tegelikult tuleb igat fakti dokumenteerida, ja prokurör peab hakkama neid hiljem kohtus kaitsma. Väga paljud kahtlusalused ütlevad kohtuski, et nad pole kuritegu toime pannud.

Millal avastasite, et teil on saladuste jälile jõudmiseks hea nina?

Ilmselt tekib töö käigus, et versioon, millele mõtlen, peab paika. Kindlasti on versioone mitu, kuid hakates kõige tõenäolisematega tööle ja jõudes lahendini, tekib kogemus, mida edaspidisesse töösse kaasa võtta.

Nii ei saa, et noor uurija mõtleb, et jõuab väga hästi saladustele jälile. Kriminaalpolitsei töös tuleb väga suur pagas kogemustega, mida ei saa õppida.

Isegi kui noor uurija on väga usin ja tahab palju proovida ja õppida, ei pruugi ta saada heaks uurijaks. Meil on palju näiteid, kus inimene tahab, aga tal ei ole loomust: ta ei saa kahtlusalusega iialgi kontakti ja tal ei teki versiooni püstitamiseks ideid. Neid, kellest tuleb hea raskemate juhtumite uurija, pole sugugi palju.

Pälvisite tänavu Lääne prefektuuri parima liidri auhinna. Kui palju saab teie hinnangul liidriks õppida?

Kui sul on kindel visioon, kuidas midagi teha, suudad seda kaitsta ja teistele edasi anda, võtad juhtumi lahendamise enda peale. Seejärel aitavad kolleegid oma mõtetega kaasa, nii et juhtum saab lahendatud, siis oledki liider.

Arvan, et selleks ei saa õppida. Samal ajal avalduvad liidri omadused kogemustega. Teemat valdamata ei saa liider olla. Näiteks ehitusplatsil ma seda ei oleks. Tööl tuleb olla omal alal tugev spetsialist. Kui sellele vajalikud omadused juurde panna, oledki oma kutsumuse puhul liider ja teised tulevad sinuga kaasa.

Kuidas see tunnustus teile mõjus?

Võib-olla hinges tunnen selle üle väga suurt heameelt, kuid ma ei pea seda eesmärgiks, mille poole olen püüelnud. Samal ajal on hea, et mind tunnustati: järelikult olen teinud õiget asja. See annab motivatsiooni ja teavet, et olen õigel teel.

Saite auhinna, kuna teie üksus on tänavu välja selgitanud mitme raske kuriteo toimepanijad ja asjaolud. Millised juhtumid teile esimesena meelde tulevad?

Meil on üksuses 33 inimest. Kõik menetleme nii kriminaal- kui väärtegusid. Meil on olnud väga erinevaid tööliine, mistõttu ma ei tahaks tuua esile, et olen olnud liider vaid raskete asjade lahendamisel. Üritan väärteomenetlustelgi liider olla.

Kuid kui tuua esile raskemaid kuritegusid, on meil olnud Pärnumaal tänavu mõrv – taksojuhi tapmine veebruaris, neli tapmist ja tapmiskatse. Kõigil nendel juhtumitel on kahtlustatav või mitu, kes riburada pidi lähevad kohtusse. Mõrvajuhtum oli neist kindlasti keerulisim. Ülejäänud olid olmekuriteod, kus pooled üksteist tundsid.

Et kuriteod saaks lahendatud ja kurjategijad kohtu ette saadetud, peame ühiselt panustama. Väga suur osa on selles Lääne ringkonnaprokuratuuril, millega meil on väga hea koostöö.

Ometi saite taksojuhi tapnud noormeestele kiiresti jälile.

Meieni jõuab väga sageli info, et keegi on kadunud. Kui vaadata info sisse, peab leidma sealt mingi hälbe, mis lööks lambi põlema, et hakata seda teise pilguga vaatama.

Selle juhtumi puhul laekus info, et taksojuht ei vasta telefonile, mis hiljem oli üldse väljas. See ei olnud tema käitumismuster: ta polnud kunagi varem nii teinud.

On olnud juhtumeid, kui naine otsib oma meest, kuid igalt poolt kumab läbi, et ta on varemgi nii ära kadunud, näiteks olnud kusagil koos sõpradega.

Olime põhjalikult analüüsinud, tulemaks mõttele, et see auto võib olla sõitnud üle piiri. Selleks ajaks, kui nad jõudsid Leetu, oli info nende kohta juba sealse politseini jõudnud. Oleks me oodanud ja suhtunud, et “küll ta tagasi tuleb ja et mehed käivad ikka ära”, poleks me ilmselgelt neid noormehi asitõendiga kätte saanud.

Kui kahtlusaluseid poleks Leedus kinni püütud, oleks väga palju aega ja ressurssi läinud nende isikute kindlaks tegemisele ja leidmisele. Informatsioon, mida oleksime pidanud läbi töötama, olnuks meeletu. Selle arvelt oleks viibinud muude kuritegude avastamine.

Kui tõenäoline on, et kirjeldatud juhul oleksid need mehed siiani kadunud?

Usun, et nad oleksid meil käes. Samal ajal olen veendunud, et nende isikud oleks meile teada.

Ükskõik, kus tagaotsitavad parasjagu on, teevad politsei ja prokuratuurid Euroopas väga head koostööd. Väga paljud tagaotsitavad leitakse mujalt riikidest üles ja antakse välja. Võib tunduda küll, et maailmajagu on suur ja lai, kuid Euroopas ei ole sugugi lihtne ära kaduda.

Mida esmajoones teete, kui tuleb raske kuriteo teade?

Loomulikult tuleb minna viivitamata sündmuskohale, fikseerida see ja hakata koguma tõendeid, saamaks kohe teada, mis juhtus ja kes seda teha võis. Siis on info kõige värskem. Ja loomulikult tuleb isik, kes teo sooritas, esimesel võimalusel kinni pidada. Üldjuhul on nii, et kui sündmuskohal on kahtlustatav teada, peame ta kohe kinni.

Mille põhjal eeldasite, et taksojuhi tapmises kahtlustatavad just Leedu poole ajama panevad?

See oli tunnetuslik. Oli vähe tõenäoline, et nad jäävad selle autoga Eestisse, ilma et nad vahele ei jääks. Kuna nad olid Pärnu lähedal, tundus loogiline, et Venemaale ega põhja poole nad ei lähe.

See oli kindlasti väga raske uurimine, kuna need noormehed ei rääkinud kuuldavasti suurt midagi.

Samal ajal on meil tõendid. Meil on nüüdisaegsed võimalused. Vanasti olid ainult sõrmejäljed, nüüd saab kasutada näiteks DNA-analüüsi, mille tulemused on tagasilükkamatud.

Kas selliste võigaste juhtumite puhul tunnete kahtlusalusega suheldes end alateadlikult tavapärasest teisiti?

Ehk see oli nii 90ndate alguses, kui olin nooruurija. Võib-olla näitasin seda isegi välja. Muidugi tekivad praegugi hinges tunded “mida sa tegid?” ja “kui jälk sa oled”, aga seda ei tohi inimesele kuidagi välja näidata. Nii ei saa, nagu mõni inimene tahaks, et paneme näpud sahtli vahele või anname peksa.

Milliste juhtumite uurimine on viimasel ajal enim tooni andnud?

Kõige levinum on tavaline vargus.

Olete rõhutanud, et vargad teevad eeltööd. Kui palju näpumehed aja jooksul arenenud on?

Täpselt samamoodi, nagu areneb kõik muu. Varastel on nüüd tehnikaseadmed, näiteks sidevahendid. 30 aastat tagasi polnud, ehk nad hüüdsid üksteist metsa vahel.

Niisamuti teevad paljud vargad eeltööd: nad teavad, kuhu nad sisse murravad ja mida varastama lähevad. Nad uurivad, milline on maja signalisatsioon ja kuidas seda elimineerida.

Kui korterivaras teeb esmase luure, vaatab ta näiteks kardinate järgi: kas need on kallid, neid polegi või on akna ees mingi narts.

Seega, kui ei jaksa kallist turvasüsteemi osta, tasub panna akna ette koledad kardinad.

Ma ei tahaks päris sellist nõu anda. Esimese asjana soovitaksin kindlustust. Isegi kui varas teeb oma teo ära, saab materiaalse kaotuse korvata. Kui võimalik, tasub muidugi paigaldada turvasüsteem, eriti esimese korruse korterites. Kui varas näeb, et korteril on turvasüsteem, siis miks ta peaks minema sinna, kui kõrvalkorter või -maja on ilma selleta? Ta ei lähegi proovima.

Kindlasti võtab varguste uurimine politsei ressursist väga suure osa.

Me lahterdame kuritegusid, raskete kuritegude lahendamine on kindlasti prioriteet. Raske on öelda, kust maalt on tegu väga tõsine, kuid kui inimese elu on ohus, on mindud kellegi elu kallale või toime on pandud lastevastane kuritegu, tegeleb politsei selle juhtumiga esimesena. Eks sel ajal anname varguste uurimisel pisut järele.

Kui uurimisel on mingid otsad lahtised, me midagi uurimata ega kontrollimata ei jäta. Alati püüame varguseidki avastada. Üldiselt on nii, et varas ei varasta vaid ühest kohast. Kui vargajõuk on käes, katsume tõendeid võrreldes neile muudeski kuritegudes kahtlustuse esitada. Ehk üritame teha kindlaks kõik, mis nad on teinud.

Politsei töötab maksumaksja raha eest. Me ei saa endale lubada, et kellegi probleem on teise omast vähem tähtis. Ilmselgelt on kuritegusid, mis jäävad avastamata. Samal ajal oleme avastanud aastatetaguseid asju. Alles hiljuti tegime kindlaks kurjategija, kes 2009. aastal röövis kahte kasiinot ja poodi.

Kui sageli tuleb ette, et olete mõne töövõiduga eriti rahul?

Noorematel kolleegidel kestab see tunne ehk kauem. Kui mul on õhtul jess!-emotsioon, tulevad hommikul juba uued teemad ega saa jääda loorberitele puhkama ja töövõitu kaifima. Näiteks tegin varem narkopolitseinikuna väga pikalt eeltööd, enne kui tabasin narkodiileri ja sain temalt märkimisväärse koguse narkootilist ainet. Korraks oli emotsioon laes, kuid see tunne ei kestnud kaua. Järgmisel päeval läks töö teiste mahukate uurimistoimingutega edasi.

Kui mitu juhtumit teie teenistusel praegu laual on?

Aktiivses menetluses on umbes 300 kuri- ja 400 väärtegu. Need on juhtumid, millega tegeleme aktiivselt, tunnistajate ja kannatanute küsitlemisest kuni ekspertiiside tegemiseni. Lahendamist vajavaid juhtumeid, millel eri toimingud on juba tehtud, on mõistagi rohkem. Need on kogu aeg nii-öelda kuklas: kohe, kui tuleb info, võtame needki aktiivsesse faasi.

Olite varem narkopolitseinik. Kord pääses diiler jooksu ja asus pulbrit linnas laiali paiskama.

Ebaõnnestumisi on tõesti ette tulnud. Pean seda ebaõnnestumiseks, kui ei suuda kurjategijat kohe kinni pidada ja ta saab jooksu. See mees proovis tagaajamise käigus kotti ainega tühjaks raputada. Saime ta hiljem kätte. Nii palju kui võimalik korjasime aine maast üles, veidi jäi pulbrit kottigi. See ei muutnud tema karistust, ta mõisteti kohtus narkootilise aine suures koguses käitlemise eest süüdi.

Selles olukorras oli oht endale ainet sisse hingata. Narkopolitseinikud peavad selliseid asju vältima, kuna täpselt pole teada, millega tegu. See võib olla nii mürgine, et politseinik jääbki sinnasamma.

Jooksete usinalt maratone, kuid te pole kogu aeg nii sportlik olnud.

Olen olnud terve elu sportlik, kuid aktiivses sportimises jäi mul vahepeal umbes kümneaastane paus.

Miks selle pausi katkestasite?

Vanus on selline. Kui minu noorim poeg läheb kooli, saaksin mina juba politseipensionile. Et oma lastega võidu asju teha, pean vormis olema.

Mul on kolm poega, kellest kaks on veel väikesed. Vanim poeg on 20aastane ja õpib Tartu ülikoolis 1. kursusel ajakirjandust. Keskmine poeg on kaheksa-aastane, noorim aasta ja nelja kuune.

Sportlik vorm tuleb vahest töölgi kasuks.

Kindlasti. Ainuüksi energiat on tänu spordile rohkem. Samal ajal on jooksmine hea viis töömõtetest vabaneda. See teeb pildi puhtaks. Nii on hea järgmisele päevale vastu minna.

Kui tõused, pesed, sööd ja lähed tööle, pole organism veel ärganud. Olles hommikuse kilometraaži ära teinud, on mõistus erk ja saab hakata kohe tööle.

Kui palju te jooksete?

Tahaksin joosta elu jooksul 100 maratoni. Neist 16 on praeguseks läbitud. Kui joosta aastas kuus–seitse maratoni, ei lähegi väga kaua.

Maratonid on olnud erinevad: suurematel on olnud 40 000 osalejat, väiksematel umbes 50. Kaugeim on olnud Chicago maraton.

Kui palju kilomeetreid ma läbi jooksen? Neid ikka on. Et mitte väga kannatama minna, peab maratoniks suhteliselt palju ja pidevalt jooksma.

Minu parim aeg on Valencias joostud kolm tundi ja 37 minutit. Tahaks saavutada aja alla kolme ja poole tunni. See vajab pidevat treeningut ja võtab palju aega. Seega, ega töö, pere ja jooksmise kõrvalt muuks palju aega jäägi.

Raskemad kuriteod, mida Lennart Pulga juhitav üksus tänavu uuris

• 31.01 taksojuhi kadumine ja sellele järgnenud mõrv Saugas Pulli külas, kahtlustatavana peeti kinni kaks noormeest;
• 31.05 tapmine Tõstamaal Pootsi külas, kahtlustatavana võeti kinni naine;
• 14.06 veretöö Pärnus Uus-Sauga tänaval, kahtlustatavana arreteeriti naine;
• 28.08 mõrv Pärnus Riia maanteel, kahtlustatavana vahistati naine;
• 10.09 Tori vallas leiti Pärnu jõest vägivalla tundemärkidega surnukeha;
• 19.09 tapmiskatse Pärnus Uus-Sauga tänaval, kahtlustatavana peeti kinni inimesele haamriga pähe löönud mees.

Andmed: politsei- ja piirivalveamet