Pärnus elab Eesti kuulsaim kirikuõpetaja

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kohtumine kirikuõpetaja Viktor Koosariga esimesel advendil polnud õnnelik juhus, vaid sai heaks kiidetud ja kokku lepitud, kuna siinkirjutaja mäletab tulevast vaimulikku poole sajandi tagusest ajast.

See oli Tartus, kui poiste hinges polnud aukartust taevase väe ees, ei süüdatud linnas jõulutulesid, kuuski tohtis ehtida alles pärast viimast adventi ja jõuluvanagi elas vale nime all.

Nüüdseks on kõik muutunud. Tollase Vanemuise kuulsa näitlejapaari, Herta Elviste ja Lembit Eelmäe kõike muud kui kasinast või sõnakuulelikust pojast Andrusest on saanud pageva pensioniea kandadel visalt rühkiv hingekarjane Järva-Peetri Püha Peetruse kirikus.

Jutt käib menuseriaalist “Naabriplika”, kus Eelmäe mängib külavaimulikku Esna vallas (mida tegelikkuses olemaski pole, küla on).

Pilada peaks tohtima kõike. Andrus Eelmäe

Püha Peetruse kirik on. Tõsi küll, kirikuhoonest löödi papp Koosar “Naabriplikas” paari aasta eest välja ...

See juhtus, kui pastoraadi teenijanna ja hilisem abikaasa Maria Mihhailova, igati ontlik ja tubli naine, küpsetas pannkooke urnituhast, mida imekombel mõni koguduse liige alla ei neelanud ega andestanud. Kui andestav võib kirik olla ...

“Pilada peaks tohtima kõike,” arvas seepeale Andrus Eelmäe.

Mihhailovaga sai Eelmäe tuttavaks neli aastakümmet tagasi, kui nad, olles alles näitlejatee alguses, mängisid Tartus näärietenduses armastuslugu, kus mõlemal oli keskne roll: Andrusel printsi ja Marial, keda tunti tollal küll Merlena, printsessi roll (“Naabriplika” Mihhailovat mängib Merle Talvik, toim).

Eelmäe teekond printsist hingekarjaseni Järvamaa kolkas poolhullu vallavanema vennana ei kulgenud kivide ja kändudeta. Ammugi mitte asfalt- või parkettestraadil, millel ta on elus palju pöörelda saanud: küll lauldes, mängides ja tantsides.

“Tõesti, ma tegin aastaid kaasa Tartus Püssirohukeldri varietees konferansjee, laulja ja tantsijana,” tunnistas Eelmäe. “Vanemuise teatris ma läbi ei löönud, ehkki lõpetasin teatri draamastuudio ja töötasin teatris kakskümmend aastat. Seega tean omast käest, mis tunne on, kui sind peetakse algusest peale talendikate vanemate vähem andekaks lapseks.”

See oli põhjus, miks Eelmäe 18 aastat tagasi haaras võimalusest lahkuda Tartust ja tulla elama Pärnusse, kus ta on ilmale tulnud. Tema vanemad töötasid poja sünni aegu Pärnu teatris.

Pärnus muutus “mitte kuigi andeka lapse” näitlejaelus mõndagi. Endla teater teda tööle ei tahtnud ja siinne varietee oli hingetult Hermese restorani lavalaudadele vajunud. Nii et igapäevast leiba tuli Eelmäel Pärnus teenima hakata ilmaliku matja, pulmaisa ja õhtujuhina, jõuluvananagi.

“Mu ema ütles matjatöö ja pulmaisaks olemise kohta, et aitan sellega inimesi nende kõige raskemal ajal ja olen kõrval nende elu tähtsaimal päeval. See läks südamesse,” meenutas Eelmäe.

Aga tõmme teatritegemise vastu püsis ema lohutussõnadest hoolimata. Kui ei olnud muud, korraldas mees luuleõhtuid, et esinemisjanusse mitte känguda.

“Kui sinusse ei usu enam ükski inimene, sina ise kaasa arvatud, on kõik läbi,” resümeeris Eelmäe aega, kui igatsus näitlejatööst oli võimalustest mäekõrguselt suurem. “Aga kui eneseusk püsib, on kõik võimalik.”

Ootus tasus end ära. Pärnus elades sai ta oma esimese teleseriaali rolli. Nüüd kuuluvad tema saavutuste hulka näitlejatööd “Saladustes”, “Kelgukoertes”, “Kättemaksukontoris”, “Ühikarottides” ja lõpuks hingekarjase keskne osa “Naabriplikas”, mis jookseb teles juba kolm aastat ja on vaatajateni toonud 79 episoodi.

“Sealt läheb Eesti kõige kuulsam kirikuõpetaja!” hüütud ükspäev Eelmäele Pärnus.

“Õige kah, ega peapiiskoppi nii tihti telerist näidata kui toda Järvamaa külavaimulikku,” muheles Eelmäe. “Kui oled teatrilaval, tunnevad sind ainult teatraalid, aga tele teeb näitleja tuntuks.”

Eelmäe meelest on silmakirjalik rääkida näitlejate puhul teletööst kui millestki teisejärgulisest.

“Me teeme üht hooaega kaks ja pool kuud, iga nädal paar päeva, tekstiga tutvumise aeg on lühike, võttepäevad pikad, rolli sisseelamine puhtalt näitleja enda oskuste küsimus. See kõik kokku pole kerge füüsiliselt ega vaimselt,” kirjeldas Eelmäe. “Aga ma naudin seda täiega. Näitlejatöö on mulle püha, ma ei saa sinna midagi parata, aga ma olen tõesti vist emapiimaga teatripisiku alla neelanud ega ole ennast kujutanud muu kui näitlejana.”

Nüüd on see käes: kuulsus ja armastatud teletöö.

“Ma ei salli sõna “kuulsus” Eesti kontekstis,” ehmus Eelmäe. “Või “staar”. Võeh!”

Eelmäel võib selles suhtes õigus olla. Eesti on tõesti rahulik ja sõbralik paik. Raske oleks Türgi või Mehhiko telestaare ette kujutada lastega pargis jalutamas avalikkuse rõhuva tähelepanuta ja ihukaitsesalgata.

Pärnus võib Eelmäed küll trehvata kaksikutest lastega pargis jalutamas ja härrasmehe maneere austava inimesena tuttavatele terekätt ulatamas. Või jõusaalis trenni tegemas.

Ühest asjast ei saa Eelmäe puhul siiski üle ega ümber. Lastest, sest neid on tal kaheksa. Juba on tal kuus lapselastki. Ja üks kasulaps.

“Lapsed on mulle väga tähtsad, niisamuti mehe ja naise vaheline suhe,” tunnistas mees, kellel on olnud õnn kogeda mitme naise armastust.

“Ometi ma pean ennast religioosseks inimeseks: mida vanemaks saan, seda enam,” tunnistas Eelmäe mõtlikult. “Kui kõik kirikud maa pealt lõhutaks, jääb minu arvates jumal ikka alles.”