/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Kõik läheb, nagu kardetud. Tuneesias ja Egiptuses on asi nagu klaar, kuid nende – pigem kogu 2001.-2011. aasta lääne primitiivse poliitika mõjul – jätkub madin Marokos, Alžeerias, Liibüas, Jordaanias, Jeemenis, Kataris, Bahreinis, Iraanis, Afganistanis, Iraagis ja Liibanonis. Mõistagi on suurriikidel oma sümpaatiad ja vaenlased, siit lääne erakordselt kõrge tähelepanu Iraani ja Liibüa opositsiooni väljaastumiste suhtes.
Peamine: poliitikud ja poliitika oleksid nagu ümber sündinud. Üks paremaid näiteid on suhtumine kahe kukutatud diktaatori välismaale toimetatud rikkusesse. 30 aastat tagasi, kui kukutati Iraani šahh, polnud ükski lääneriik nõus mõttega, et suli peaks midagi Iraani rahvale tagastama. Ikkagi oma poiss ehk ladviku hulgast! Praegu võtab isegi Euroopa Parlament vastu resolutsioone nõudmaks, et Tuneesia ja Egiptuse rahvas saaksid tagasi endalt röövitud rikkused! Ent eks ole aegki teine. Kohane on viidata maailmapoliitika eelmise nädala peasündmusele, mis kuidagi ei kajastunud Eesti meedias, nimelt G20 rahandusministrite otsusele hakata ohjama tehinguid pankade vahel ja nende laenu- ja teenustasude poliitikat.
Kaua kestnud pressing pankadele on sundinud neid sulide kontosid avalikustama, mis põhimõtteliselt tegi võimalikuks äsja mainitud uue suhtumise sulide hoiustesse.
Teine huvitav nüanss on selles, et moslemid möllavad teist kuud, ent ÜROd poleks nagu olemas. Või elab ta minevikus, sest USA pani jälle veto Iisraeli asunduspoliitika külmutamise resolutsioonile. Sealjuures oli tegu esimese Lähis-Ida-teemalise hääletusega! Ja ikka Iisraelist!
Euroopa Liidu välisminister Catherine Ashton sai veel kord sugeda hilinemise pärast (tegi suu lahti alles 4.02), ehkki õiendajadki võinuks midagi öelda. See formaalne külg näitab selgesti, et otsused tehakse mujal – G20s või Lähis-Ida kvarteti poolt, mis kogunes Davosis veebruari algul. Korralikult on liigutanud end vaid europarlament, ent seegi sai resolutsiooni Egiptuse kohta valmis 18.02 ehk siis, kui seal oli kõik läbi! Muide, mainitud resolutsioon sisaldab soovituse, et Egiptuses järgitaks seksuaalvähemuste õigusi. Jäärapäisus ja olukorra taipamatuse tunnistus seisus, kus isegi Eesti valimiskampaanias ei suudeta nende õigustega midagi korda saata!
Veel rohkem paneb muigama asjaolu, et suurriigid Washingtonist Kremlini asusid kaitsma Mubaraki-suguseid elik väidetav stabiilsus ennekõike. Dmitri Medvedev olla telefonikõnes õpetanud Mubarakki, kuidas võimule jääda, Barack Obama rääkinud ”väljakuga“ arvestamisest. Igal juhul on päris kindel see, et Venemaa esindaja ÜROs Vitali Tšurkin hüppas 5.02 avalikult peale ÜRO peasekretärile, kuna mees Lõuna-Koreast julges rahva tegutsemist õigustada. Vaat nii palju ÜROst, maailma vägevad teevad jätkuvalt, mida tahavad ja ... kaotavad.
Kõige paremini toob Mubaraki kukkumisega toimunud muutuse esile fakt, et Suessi kanali läbisid Iraani sõjalaevad, mis lähevad Süüria sadamasse Tartusesse. Veel kaks kuud tagasi olnuks see võimatu. Nüüd on ilmne, et kui keegi Lähis-Idast on juba võitnud, siis Iraan. Ilmselt pidas just Teherani meeles Mubarak, kui ta pärast tagasiastumist süüdistas välisjõude sündmuste mõjutamises.
Teiseks suureks muutuseks võib lugeda Inglismaa esilekerkimist David Cameroni isikus, kes esimesena tipptegijatest jõudis Kairosse. Inglased pole pärast 1956. aasta häbiväärset kaotust sinna eriti nina pistnud, ent kuna oma liitlasest ilma jäänud USA presidendil ei sobi minna ja Vahemereliiduga kõrbenud Nicolas Sarkozyl samuti mitte, on Londoni liigutus loogiline käik. Seda ka Kremlit arvestades. Toogi on oma moslemitega hädas (teoks on saanud algusest peale kardetu: mässajad hakkavad ohustama Sotši olümpiamängude turvalisust) ja püüab võitluseks nendega saada abi läänest, see aga tähendab koostööd.