Kirjastuselt Tumevalge ilmus telereporter Imre Kaasi debüütromaan "Minu esimesed liblikad", mille tegevus toimub peamiselt 1990ndate Pärnumaa rannakülas.
Imre Kaasi debüütromaan jutustab elust Pärnumaa rannakülas
6. detsember 2016, 15:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"See on humoorikas võtmes lugu viimasest mobiiltelefonita üles kasvanud põlvkonnast. Need 90ndate lapsed olid pisut isepäised ja tahumatud. Nad nägid pealt lokkavat alkoholismi, vaesust ja tühje poelette, kuid ometi tulid sellega väga hästi toime, leides aega pisikesteks seiklustekski," iseloomustab Imre Kaas oma värsket raamatut.
Aasta on 1991. Ülo Nugis lajatab Toompea lossis esimehe haamriga ja Eesti saab kõikide pilkude all taas vabaks. Seda vaatavad pealt needki lapsed, kes on vaid aasta varem kooli läinud. Nende vanavanemad mäletavad veel hästi, mis toimus 1939. aastal, ja pelgavad, et see üürike iseseisvus antakse taas käest. Isegi lapsed mõtlevad neil hetkedel, kas Eesti jääb ikka vabaks, ja kuulavad tähelepanelikult maanteel ulguvat mootorimüra: ega sealt kosta tankiroomikute lõginat?
Romaani "Minu esimesed liblikad" sündmused toimuvad pisikeses Kabli külas Pärnumaal ja kohati ka Pärnu linnas. Sealsed lapsed tunnevad rõõmu õudusjuttude vestmisest. Nad filosofeerivad presidendiga, lahendavad kuritegusid ja kogevad esimest armastust. Lõpuks on lapsed aga silmitsi reaalse murega: kuidas jääda krõbekülmal talvel ellu korteris, mida enam ei köeta?
Raamatu on illustreerinud Marita Liivak.