/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
Tänavuse aasta lind on rasvatihane. Tihaseaasta hakkab tasapisi lõpule jõudma, kuid peategelasele võib pilgu peale heita sellegipoolest. Päikesekollast rasvatihast, meie kõige tuntumat tihast, kohtab Eestis aasta ringi. Selle linnu tunneb kergesti ära: must pealagi, valged põsed, kollane kõhualune, mida poolitab must pikivööt, ja hallikasroheline selg. Isase kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem.
Rasvatihast tunti juba ennevanasti. Ta käis nimelt kuivama pandud lambanahalt rasva nokkimas ja asjatas talvise seatapu kõrval, et oksa külge riputatud rasvaräbalatel maiustada. Oma nime ongi ta saanud rasvaisu pärast. Hästi tuntud linnuna on rasvatihasel palju rahvapäraseid nimetusi ja neistki paljud on rasvaga seotud: rasvaants, rasvajaak, rasvavana, rasvapoiss, rasvalind, rasvanäkk. Kuna ta tuleb talvel külmaga inimese lähedale toitu otsima, on teda kutsutud talitihaseks, külmatihaseks või külmavanaks. Rasvatihase laulule viitavad sellised nimetused nagu kikitiits või saeviilija.
Eelkõige võib rasvatihast kohata inimeste kodude ümbruses, samuti looduslikes ja kultuurpuistutes. Ehkki rasvatihane on asulates üks tavalisemaid linnuliike, eelistab ta siiski metsi. Tõsi, sügavasse kuusikusse ta hea meelega ei kipu. Talvel otsivad rasvaantsud toitu üldjuhul koostöös teiste tihastega, kuid on lihtsamaidki viise saada kõhutäidet. Võib öelda, et rasvatihane on krutskeid ja alatust täis. Nimelt sel ajal, kui pisikesed salu- ja tutt-tihased otsivad pühendunult toitu ja peidavad leitut, jälgivad rasvatihased seda sageli kõrvalt.
Mõistagi on lihtsam teiste sahvreid tühjendada. Rasvatihased jagelevad toidu ja territooriumi pärast liigikaaslastega. Kuna toidusalgad on tihti üsna suured, on kerge teiste tihaste tähelepanu hajutada. Rasvatihane sööb kõike. Kevadel ja suvel toituvad nad peamiselt selgrootutest, sügisel ja talvel marjadest-seemnetest, mida külmemate ilmade korral tuleb leida suurtes kogustes.
Isegi kergete miinuskraadide korral võib rasvatihane kaotada öö jooksul kümnendiku kehakaalust.
Esimeste talvekülmadega on rasvaants tingimata platsis akna taga. Vaatab uuriva pilguga tuppa, justkui ootaks kedagi kohtumisele. Kui rasvatükki näeb, läheb seda kohe kangutama. Pekitükikesel domineerivad ja peremehetsevad enamasti ikka tugevad isaslinnud, kelle vajadus ennast maksma panna on nii suur, et vahel nad ei söö ise ega lase teistelgi süüa. Et oma võimu näidata, lööb rasvatihane tiivad laiali ja väristab neid õrnalt, samuti on tal nokk lahti, justkui sooviks midagi öelda.
Jaanuarist hakkavad nad toiduotsingute kõrval territooriume hõivama. Vallutajad on isaslinnud ja pesapaigaks sobivad nii puuõõnsused kui pesakastid, kus nad veedavad isegi pimedaid öid talvel ja suvel. Kindlasti on turvalisem hoida inimeste ligi, kuid sellegi puhul on halbu külgi. Näiteks ereda tänavavalgustusega asulates võib rasvatihaste uni jääda poole lühemaks. See omakorda mõjutab rasvatihaste tegemisi, kaasa arvatud pesitsust.
Rasvatihased võivad vabalt magada räästa all, kust nad öisel ajal tülitamise peale välja lendavad. Pimedas on rasvatihased justkui peata kanad, lennates sihitult ringi. Talveöödel on oht surnuks külmuda. Isegi kergete miinuskraadide korral võib rasvatihane kaotada öö jooksul kümnendiku kehakaalust. Veidi rängema külmaga suisa veerandi kehakaalust. Paljud heidavadki hinge.
Tänu sellele, et rasvatihased valivad meeleldi koduks just pesakaste, on nad uuritumad Euroopa linnud. Muuseas on tuvastatud rasvatihastel pea 80 häälitsust. Mida laiem on isaslinnu sõnavara, seda edukamalt ta pesitseb.
Rasvatihased on võrreldes ülejäänud lindudega üsna usinad vanemad, kasvatades üles sageli kaks kurna. Ühes haudes võib leiduda maksimaalselt 18 muna. Neist elujõuliste tihaste üleskasvatamine nõuab jõudu, vilumust ja õnne. Peale toidu tassimise tuleb vanematel tegelda sissetungijatega. Hiliskevadel jagavad rasvatihased päris tihti keretäisi must-kärbsenäpile, kes on samuti pesaõõnsustest huvitatud. Vahel lõpeb suisa must-kärbsenäpi hukuga. Vähem jagub tülitajaid neil rasvatihastel, kes on otsustanud rajada pesa aiaposti või grillahju, kui just inimesele jalgu ei jääda. Hoolimata väntsutamisest on aasta lind siiski usin, taibukas ja väga kena.