Kolm poolmaratoni järjest? Suure tahtmisega täiesti tehtav!

Kolmel järjestikusel päeval poolmaratoni läbimine on paljuski kättevõtmise asi. Kellegagi koos pingutada on lihtsam kui kogu maad üksi kulgeda. Foto: Ardi Truija

Kui enne järjestikust kolmel päeval poolmaratoni jooksmist plaan läbi mõelda, korralikult toituda ja puhata, saab katsumusega hakkama isegi inimene, kes pole selleks spetsiaalselt valmistunud.

Möödunud reedest pühapäevani jooksis 25 hullu Vändras kolmel päeval maratoni ehk 42,2 kilomeetrit. Kavas oli lühemaidki distantse nagu 21,1kilomeetrine poolmaraton, 14 ja seitse kilomeetrit.

Nädal enne võistlust tegi jooksusarja korraldaja Joel Tints, kes on läbinud 190 maratoni, mulle ettepaneku proovida joosta Vändras kolmel päeval poolmaratoni.

Jäin üsna kiiresti nõusse. “Iga normaalne inimene peaks ju olema võimeline läbima päevas 21 kilomeetrit,” oli mu esimene mõte.

Mul oli kannatamisest kõrini. Olin kindel, et mu Vändra jooksud on joostud.

Jooksunädala esmaspäeval tabas mind aga kerge paanika. Olin küll elus läbinud kuus poolmaratoni ja trennis seda maad kunagi vähemalt 20 korda jooksnud, aga viimati juhtus see poolteist aastat tagasi. Tänavune pikim distants oli 15 kilomeetrit ja seegi juhtus jaanuaris. Tegelikult ei olnud ma viimasel paaril nädalal peaaegu üldse jooksmas käinud. Hea, kui paar korda nädalas jõusaali jõudsin. Siis meenus, kui hirmsasti ma poolteist aastat tagasi poolmaratone vihkama hakkasin: lõpp oli alati hirmus kannatus, jalad olid järgmisel päeval kanged nagu puupakud ja käia oli võimatu.

Ometi ei tahtnud ma kohe alla anda ja hakkasin plaani hauduma. Pealegi teadsin, et võin soovi korral asja iga kell pooleli jätta.

Alustuseks tegin kergliiklusteedel rahuliku 11kilomeetrise sörgi ja panin nädalavahetuseks paika plaani: üritan sörkida seitse minutit kilomeetri kohta ehk läbida poolmaratoni ajaga 2:27. Mõtlesin, et kui kolm päeva seitsme ja poole tunniga ära teen, võin endaga rahul olla.

Kolmapäeval hakkasin põhjalikult valmistuma. Keetsin iga päev putru ja pastat, sõin ohtralt banaane. Üritasin eesseisvale mitte mõelda.

Reedel Vändras starti minnes olin vana rahu ise. Teadsin, et esimese päeva elan üle, eks näis, mis edasi saab.

Enne jooksu Vändrasse võistluskeskusse saabudes oli tunne, nagu oleksin tulnud mingile välismaa võistlusele, sest üritusel osalenutest koguni 70 protsenti olid võõramaalased. Kõige enam kõlas vene keel: selles keeles tervitati mind ka siis, kui stardinumbri ja jalatsi külge pandava jooksukiibi sekretariaadist võtsin.

Külma oli paar kraadi ja öösel oli sadanud lund. Vändra tänavad olid küll puhtaks lükatud, kuid kohati nii siledaks, et siin-seal oli libe.

Kell 11 startisin teiste võistlejatega seitsmekilomeetrisele ringile, mida mul tuli läbida kolm korda.

Alustasin rahulikult maratoonarite grupis, kus oli mitu vanemaealist soomlast, Margus Konnula ehk luuletaja Contra ja paar lätlast. Tiksusime nii ringi umbes kuus ja pool minutit kilomeetri kohta, mis oli plaanitust märksa kiirem tempo.

Esimese ringi lõpus toodi raja äärde lasteaialapsed, kes tahtsid hirmsasti patsi lüüa. See lisas teise ringi algul emotsiooni.

Edasi sattusin paarisrakendisse venelanna Svetlanaga, kes jooksis poolmaratoni kahel päeval jutti. Kord vedas üks, siis teine. Kolmandal ringil hakkas naisel kuhugi kiire ja ta jooksis mul eest ära. Nii pidin umbes neli kilomeetrit üksi kulgema, aga hoidsin end järgmisi päevi silmas pidades targu tagasi.

Kaks ja pool kilomeetrit enne finišit sain teeninduspunktis tuttavaks Andresega, kes jooksis samuti 21,1 kilomeetrit. Mehel oli jalg krampis ja nii otsustasin ta lõpuni aidata.

Suure üllatusena pakuti teeninduspunktis õlut, mis maitses pärast 18 kilomeetrit sörkimist ülihästi.

Finišeerisin ajaga 2:20.58, mis oli mu eesmärgist suisa kuus minutit kiirem. Valdas hea tunne. Arvan, et tegu oli mu elu kergeima poolmaratoniga, mida tõesti nautisin. Tundsin, et päris korralik varu jäi sisse.

Õhtu veetsin kodus venitades ja lihaseid rullides. Oma suureks üllatuseks ei andnud järgmisel hommikul jalad peaaegu üldse tunda. Nii sõitsin Vändrasse tagasi.

Kahjuks avastasin teisel päeval juba esimesel ringil, et hommikune hea enesetunne oli olnud petlik. Enam ei tundnud niisugust kergust nagu eelmisel päeval ja Soome kogenud maratoonaritega sama tempot hoida osutus raskeks.

Sellessamas teeninduspunktis, kus õlut pakuti, sain esimese ringi lõpus jutule järjekordse Vene näitsikuga, kes jooksis seitset kilomeetrit. Aga tema ei jaksanud kohe üldse. Võtsin venelase sappa ja vedasin teda tasapisi finiši poole. See õnnestus kuuenda kilomeetri märgini, kui selja tagant kostis kiljatus ja lause: “Mina rohkem ei jõua!”

Edasi pidin suurema osa alles jäänud maast üksi jooksma. Viimasel ringil hakkas raske, nii et kõndisin vahepeal paarsada meetrit. Ometi jõudsin finišisse ajaga 2:29.

Jalad olid all nagu puupakud. Mul oli kannatamisest kõrini. Olin veendunud, et mu Vändra jooksud on joostud.

“Mine istu veidi tünnisaunas, hakkab parem,” soovitas vastu tulnud Tints. “Õhtul on pidu. Näed, kui ilusaks Vene naised end siin teevad!”

Kahes tünnis valitses juba korralik melu. Õlu käis ringi ja tümakas rõkkas. Ühinesin kolme Riiast tulnud naisega.

“Me tulime ainult sellepärast siia, et täna on pidu,” rääkisid jooksmast tulnud naised. “Siin on väga lahe õhkkond.”

Tünnis hakkas tõesti parem ja välja ronides tundsin, et saan jälle käia. Võtsin oma asjad ja kolisin Tintsi firma kontorisse, kus jagasin kaht tuba Peeter Kandi, Marika Roopärgi, Mari Boikovi ja Contraga, kellest kõik peale Kandi jooksid kolm päeva jutti maratoni.

Kell 19 algas keskuses pidu. Jooksjatele pakuti makarone ja hakklihakastet. Igal laual ilutses kaheliitrine pudel õlut ja pudel viina. Kel sellest väheks jäi, sai baarist lisa. Pidu läks bändi saatel üsna kiiresti käima ja hommikul kuulsin, et mõni lõpetas alles 3 ajal.

Samasse kohta hommikusöögile minnes seisid toidu kõrval õllepudelid. Et paar meest istusid lauas üsna haige olemisega, käis pudel kiiresti ringi.

“On need eestlased alles kõvad mehed,” imestasid kõrvallauas Vene jooksjad. “Enne maratoni panevad õlut!”

Toakaaslane Contra teatas, et stardib teiste maratoonaritega tunni varem. Otsustasin nendega ühineda, et katsumus varem läbi saaks.

“Lähen rajale ja mul on täiesti ükskõik, mis täna saama hakkab!” teatasin Tintsile enne starti.

Õues oli küll 12 miinuskraadi, kuid see ei häirinud üldse. Tiksusime Konnulaga koos kaks ja pool ringi mõnusas tempos juttu ajades. Võtsime teeninduspunktides enda turgutamiseks aega. Kuigi mõlemal oli käsil kolmas päev, ei tekkinud kordagi tunnet, et on raske.

Kui lõpuni jäi umbes neli ja pool kilomeetrit, jõudis meile järele üks väga valjuhäälne Vene mees, kes tahtis hirmsasti meie seltskonda ja juttu ajada. Aga kuidas sa jooksed, kui keegi kogu aeg kõrval karjub? Contrale paistis see sobivat, mulle hakkas hirmsasti vastu.

Nii tegin taktikalise manöövri ja astusin korraks rajalt kõrvale. Kaks kaaslast eemaldusid aegamisi.

Pärast seisakut taas liikuma saada ja üksi jätkata oli põrgulikult raske. Valdas selline tunne, et suren sealsamas. Õnneks jõudsin varsti teeninduspunkti ja sain kosutuseks lonksu õlut. Eluisu tuli tagasi. Teadsin, et vaid kaks ja pool kilomeetrit on selle kolmepäevase kannatuste raja lõpuni ja tuleb end kokku võtta.

Lõpukilomeetril sain Contra ja venelase kätte. Viimasel paarisajal meetril spurtisin elu eest finišisse. “Davai, davai, davai!” röökis venelane selja taga.

Olin rajal mõelnud, et võiks lõpujoont ületades mingi žesti teha, aga pea oli täiesti tühi ja efektseks finišiks nappis jõudu.

Contra ja venelane jätkasid, mina komberdasin harkisjalu võistluskeskusesse suppi sööma. Istusin lauas, sisimas õnnetunne, et sain selle katsumusega hakkama. Et viimase päeva aeg tuli 2:36, tähendas see seda, et kokkuvõttes täitsin eesmärgi: eriettevalmistuseta kolme järjestikuse poolmaratoni läbimiseks kulus alla seitsme ja poole tunni.

Söögilauast püsti saada oli tükk tegu, sest jalad ei kuulanud enam üldse sõna. Majutuskohas asju kokku pakkides kadus piltki natukeseks eest.

Istusin umbes tunni diivanil, enne kui hakkasin koju sättima. Õhtu veetsin kodus lihaseid venitades ja muljudes.

Esmaspäeva hommikul kõmpisin kangete jalgadega tööle, hinges üliuhke tunne.

“Kas järgmiseks aastaks panen sind maratonidele kirja?” küsis Tints õhtul.

Palusin mõtlemisaega.