Inimese hingehaavad vajavad ravitsejat

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Kindlasti leidub teilgi tuttavaid, kel mingid tunded olematuks muutunud ja järel on tundetu tühimik. 80aastasel Marial on niisuguseid inimesi viis: neli kunagist töökaaslast ja korterinaaber. “Aitan norutuju peletada, neil on mitu taevast kokku kukkunud,” põhjendab ta.

Marial on juba raske trepist üles minna, öösiti piinab unenappus nagu ta tuttavaidki. Naisel on eriline saatus. Kui isa ja ema autoõnnetuses surma said, võttis tädi 15seks saanud Maria enda juurde, aga tädimees oli ahistaja. Neiu otsustas sünnilinnast ära sõita. Võttis kaasa tädi kommikarpi pandud elamisraha ja mõne isikliku asja ja pages raudteejaama, jätmata kirjaridagi. Valis esimese ettejuhtuva raudruuna viidaga Moskva–Tallinn. Ta ei teadnud, kuhu läheb ja mis linn on Tallinn. Tähtsaim oli: saaks ära!

Rongis jagas tüdruk kupeed noore naisega. Teed juues ja juteldes selgus, et naine sõidab Tallinnast edasi Pärnu. Maria ei oska tänini selgitada, miks ta end võhivõõrale naisele avas, nuttes oma loo ära rääkis ja nõu küsis. Too naine – Lidia – kuulas ja hakkas samuti nutma. Kui silmi kuivatati, ütles Lidia: “Tule minuga! Saame minu ühiselamutoas kenasti kahekesi hakkama. Enamiku ajast olemegi tööl, seal käime vaid magamas.” Lidia osutus Pärnu kalakombinaadi brigadiriks ja andis teada, et Mariagi võiks sinna tööle tulla. Nüüd nuttis Maria juba sellepärast, et Lidia-suguseid olemas on. See oli tervendav nutt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles