Händkakk kardab händkakku

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Nüüd, kui lehti on hulga vähem kui suvel ja linde pole sisuliselt üldse, paneb tähele neid väheseid, kes meile on jäänud või tulnud. Minu rajad, kus fotomõtetega liigun, on läbi aastate üsna samaks jäänud ja nii märkan kõige väiksemaidki muutusi. Kui aga mulle vaatas ühel talveõhtul pisikese heleda tihase asemel otsa suur hallikas händkakk, üllatusin. Neil hetkedel hakkab süda kontrollimata kiiremini taguma, keha täitub adrenaliiniga ja peas keerleb iga mõne sekundi tagant küsimus “Kas saan lähedale?”.

Tillukesi hallikaid salutihaseid näeb ju iga päev, kuid händkakuga kohtumisi võin loetleda kahe käe sõrmedel. See ei tähenda, et händkakk haruldus oleks. Tedagi kohtab Eestis aasta ringi. Talvel jahivad kakud valdavalt hiiri ja jahtijaid tuleb olenevalt aastast meile pea poolteist tuhat juurdegi. Paksu lume korral, mil hiirejaht raskendatud, pole mõistlik ühe koha peale pidama jääda ja kakud lendavad edasi lõunasse.

Korralik ja endast lugu pidav händkakk kaitseb oma toitumis- ja pesitsemisterritooriumi kõikide vahenditega. Erinevalt inimestest pole kakud külalislahked. Toitumisalasid nad inimeste eest õnneks ei kaitse, muidu oleksin lähedale tükkides kohe kolki saanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles