On-line-väitluse 1. osa: Väino Linde ja Marianne Mikko vaidlevad sookvootide teemal

Eesti Väitlusselts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väino Linde ja Marianne Mikko väitlevad sookvootide teemal.
Väino Linde ja Marianne Mikko väitlevad sookvootide teemal. Foto: Pärnu Postimees

Eesti väitlusseltsi ja parnupostimees.ee teises valimiseelses on-line-väitluses kaitsevad oma seisukohti riigkogu valimistel Pärnu piirkonnas kandideerivad reformierakondlane Väino Linde ja sotsiaaldemokraat Marianne Mikko.

Väitluse teema on „Kõigis esinduskogudes peaks olema tagatud sooline tasakaalustatus“.

Väitluse avakõnedele saab kumbki osaleja esitada vastulause. Väitluse järgmine osa, ristküsitlus, algab kell 11.

Marianne Mikkole ja Väino Lindele saavad küsimusi esitada ka väitluse jälgijad, jättes need kommentaariumisse.

MARIANNE MIKKO AVAKÕNE

Väidan, et naiste vähene kaasatus otsuste langetamise protsessi on märk nõrgast demokraatiast ja Eesti kuulumisest pigem postkommunistlike riikide kui Skandinaavia demokraatlike heaoluriikide hulka.

Eesti Vabariigi riigikogu 101 liikmest on vaid iga viies naine. Seesama suhtarv valitseb Moldova Vabariigis, kus samamoodi on 101 rahvasaadikust vaid iga viies naine. Moldova Vabariik on Euroopa vaeseim ja suhteliselt kõikuva demokraatiaga riik, seevastu Eesti Vabariik pole mitte lihtsalt Euroopa Liidu, vaid lausa eurotsooni liige. Eesti püüab tõestada iseendale ja Euroopale, et ta geograafiliselt asub põhjas ja seega on osa Põhjalast.  

Skandinaavia maade parlamendid koosnevad pea võrdselt meestest-naistest. Otsuste langetamise juures on naiste osakaal vähemalt 40%. Skandinaavia riigid on kõikide rahvusvaheliste organisatsioonide järgi maailma ühed kõige konkurentsivõimelised, vähese korruptsiooniga heaoluriigid, samas sügavalt demokraatlikud õigusriigid. Muide, Norra on kehtestanud ettevõtete nõukogudele sookvoodid. Selle kohaselt peab olema nõukogudes mõlema soo esindajaid mitte alla 40%.

Eesti eliidi ambitsioon on olla Põhjala. Juurutame Põhjala kogemust täpselt nii palju, kui see on kasulik meie valitsevatele parteidele. Eesti võtab üle Põhjala kogemusi a‘ la carte ehk teisisõnu valikuliselt. Kui me oma vähese demokraatia traditsiooniga oleksime huvitatud tõeliseks demokraatiaks saama, peaksime joonduma Põhjala järgi mitte selektiivselt, vaid sisuliselt. Mis tegelikult või paraku tähendaks suuremat kopeerimist. Kaasa arvatud sugude kaasatuse osas.   

Senikaua, kui kangekaelselt keskendume vaid majandusnäitajate alla kriipsutamisele ja mitte sellele, et näha suurt pilti heaolust ja demokraatiast, kus riigile olulisi otsuseid langetavad naised võrdselt meestega, ei lähene me kriipsu võrdki heaoluriigile. Oleme tardunud mõttekrampi, mille järgi otsuse langetab kindlakäeline liider ehk meessoost juht. Seega oleme otsustanud tammuda paigal, nagu teeb seda postkommunistlik Moldova Vabariik viimased 20 aastat.

Väidan, et valimisnimekirjade puhul, kus mehed ja naised paiknevad vaheldumisi, valivad naised naisi.

Kui mehed ja naised on valimisnimekirjades esindatud sõna otseses mõttes võrdselt, siis naised on nähtavamad ja naised saavad valida naist.

Meespoliitikute poliitmängud ja diilitamised ei luba naisi paremini valijatele nähtavaks teha. Kui vaadata meie parteide nimekirjade kümmet esimest, on arusaadav, et naisi hoitakse poliitikast ja riigikogust eemal. Kõikide Eesti parteide puhul on esikümnes üksainus naine, erandiks vaid Keskerakond.

Kui naine näeb esimese kümne hulgas vaid ühte naist ja kui see naine ei ole talle mingil põhjusel meelt mööda, ta seda naist ei vali. Meestel seevastu on üheksa korda avaram võimalus valida see üks meelepärane. Sellise laia valiku puhul leiab meesvalija tingimata kellegi, kellega ta samastub.

Siin selle väite põhjus ongi, et naine ei vali naist. Nimekirjad lihtsalt on partei nn tagatubade poolt selliselt komponeeritud, et naine ei saa naist valida.

VÄINO LINDE AVAKÕNE

Sookvootide kehtestamine ei ole kohane abinõu

Tõesti on sotsiaaldemokraadid öelnud, et kõigis esinduskogudes peaks ühe sugupoole esindajaid olema vähemalt 40%.  Selline püüdlus on iseenesest  õige ja kellelgi meist ei saa selle vastu midagi olla. On ju poliitikas üldjuhul  naissugu vähem kui mehi. Ja kui soovitakse naiste esindatust  suurendada, on see õige samm.  

Mis on kvoot?  

Aga  nagu ikka, on saatan peidus detailides. Selgub, et tegelikult  räägitakse naiste enama poliitikasse kaasatuse sildi all neile  sookvootide kehtestamisest. Sel juhul on asjalood  teistsugused. Entsüklopeedia selgitab, et kvoot tähendab terviku jagamisel iga üksiku kohta tulevat määrosa või jagu. Meie debatis tähendab kvoot siis ette kindlaks määratud  osa eri sugupoolte esindatuses riigikogus ja kohalike omavalitsuste volikogudes.  

Kas ühiskond on sookvootide ootel?

Kui täna räägime sookvootidest poliitikutele, leidub homme keegi, kes kannab selle üle muusse eluvaldkonda. On ju enamik meie kohtunikest või ametnikest  naised, aga raietöölistest ja politseinikest jälle mehed. Kas võrdsuse kvoodid sinnagi? Teema juurde tagasi tulles arvan, et on väga raske siinkohal nimetada ühtegi põhjust, mis niivõrd takistab naistel praegu osalemast poliitikas, et seda tuleks soodustada sellise äärmusliku abinõuga nagu kvootide kehtestamine. Eesti poliitikas on mõlema soo esindajaid, kes on ära teeninud rahva austuse, aga on ka neid, kellel seda  ei ole.  Isegi sotsiaalministeeriumi soolist võrdõiguslikkust käsitlev analüüs (http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2010/toimetised_20101.pdf)  möönab, et sookvootide vajadusele pole ühiskonnas seni tähelepanu pööratud. Kvootide teema tervikuna annab ühiskonnale väära signaali, nagu Eestis ei oleks naised oma võimekuse kaudu meestega konkurentsivõimelised ei poliitikas ega muudesl eluvaldkondades. Või nagu oleks ootel  hulk poliitikahuvilisi naisi, kes pälviksid valijate poolehoiu, aga keda miskipärast ei lubata kandideerima. Tean, et pea kõik Eesti parteid otsivad lausa tikutulega taga tublisid inimesi, kes sooviksid teha tööd selle nimel, et jõuda riiki või omavalitsust juhtima. Soost sõltumatult.

Aga põhiseadus?

Seadus käsitleb meil naisi ja mehi võrdselt. Põhiseaduse § 12 lg 1 ütleb otsesõnu, et kedagi ei tohi diskrimineerida muuhulgas tema soo tõttu. Siit aga tuleneb, et määratud kvoodi alusel inimeste eelistamine nende soost tulenevalt on lubamatu. Isegi poliitikute seas. Seega tuleb naiste poliitikasse tuleku soosimiseks otsida muid abinõusid, kui seda on jäikade sookvootide kehtestamine. Või nagu on öelnud USA (nais)poliitik Maureen Murphy, et naispoliitikuid on nii vähe seetõttu, et kahele näole meigi tegemine on üpris aeganõudev. Aga see pole enam tänase debati teema. Aitäh!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles