Paar kuud tagasi algas ajakirjanduses arutelu teemal, kuidas vähendada tuulikute mõju elukeskkonnale. Teema on aktuaalne just rannikul ja saartel ning küsivalt vaadati keskkonnaministeeriumigi poole.
Jaanus Tamkivi: Jätkuks teemale, kui kaugele peaksid tuulikud jääma elamutest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen jätkuvalt veendunud, et tuulikud on väga keskkonnasõbralikud energiaallikad, samal ajal on selge, et nende püstitamisel tuleb inimesi kaitsta negatiivse mõju eest. Seda keskkonnaministeerium teeb: veebruaris allkirjastasin määruse eelnõu, mis kehtestab tuulikute ja tuuleparkide elamumaa ja hoonete lähedusse rajamise suhtes lisatingimused.
Piirangute üle otsustamise õigus ja kohustus antakse kohalikule omavalitsusele. Näiteks suuremate tuuleparkide puhul võib vastavalt omavalitsuse otsusele kauguseks kujuneda umbes 1,5 kilomeetrit.
Selline vahemaa peaks olema küllaldane, et hoida ära kahjulikku mõju inimeste tervisele.
Eesti pole ainuke riik, kus tuulikuid kasutatakse edukalt energiatootmisel. Seega saame just endale sobivate tingimuste väljatöötamiseks analüüsida muu maailma kogemusi.
Maailmas on tehtud palju uuringuid elektrituulikute mõju kohta inimese tervisele. Osa neist näitab, et elektrituulikud kahjustavad tervist, osa uuringute andmetel aga negatiivne tervisemõju puudub.
Samuti erineb suuresti inimeste arvamus tuulikute visuaalse mõju suhtes, sellest tulenevalt suhtutakse eri moodi tuulikute paiknemissegi.
Tean inimesi, kellele meeldib maastik tuulikutega, sest selline vaatepilt seostub nii mõnegi eduka Euroopa riigiga. Teistele ei meeldi urisev ja tiirlev monstrum keset põldu. Enamiku uuringute ühine järeldus on see, et tuulikute mõju inimesele on väga subjektiivne, täpselt nagu müra tajumine.
Valdavalt ei ole riikide praktikas elektrituulikutele kehtestatud eraldi normatiive, tuulikute rajamisel on aluseks kas tööstusliku müra norm või määravad kohaliku võimu esindajad juba projektis kas vastava müra normi või puhverala suuruse.
Tuuleparkide planeerimise ja keskkonnamõju hindamise käigus on väga oluline avalikkuse kaasamine. Nii et piirangute üle on kohalikel elanikel koos omavalitsusega otsustav sõnaõigus. See on parim lahendus.