Pottsepp näppab uneaega kaamerasilma taga

Öösel on maailm hoopis teine, ütleb pottsepp Ahto Kruusamäe, kes uneajast sihib kaamerasilma taevastele nähtustele või vanadele hoonetele. Tulemus on uskumatult värviline, lausa salapärane.

Arvutiekraanil vahelduvad hiireklõpsu tempos kordumatud jäädvustused ja nende autor seletab õhinal, kus ja millal pilt on tehtud, milline oli objektiivi ava, kui pikk säriaeg, kuhu ta sättis lisavalgustuse ja kolm akuprožektorit, mis temaga auto pagasiruumis mööda ilma kaasa rändavad.

“Öösel saad näidata piltidel täpselt seda, mida tahad. See on huvitav, see on hetk, ajalugu, kui oled klõpsu ära teinud,” põhjendab kirglik hobipiltnik, miks ta oma une tihti naela otsa riputab. Tema juhtmõte kõlab: kaamerat tuleb käes hoida, muidu läheb käest ära.

Viljandi lossimäed. Ungru lossi varemed. Konuvere sild. Padise klooster. Karksi järv. Haapsalu loss.

Öösel saad näidata piltidel täpselt seda, mida tahad. Ahto Kruusamäe

“Haapsalu piiskopilossi on hea pildistada, seal ei ole midagi ees, korraga on kõik käes ja tänavavalgustuslambid on müürist kaugemal. Kui need vastu seina pannakse, tekivad pildil ärapõlenud alad,” jätkub Indreku talu ahjusoojas elutoas ööpildistamise kiirkursus.

Põhjaliku kursuse, õigemini teadmised, mis ei tohi raisku minna, annab isa poeg Kaidole, kes õpib Haapsalu kutsehariduskeskuses ehitusviimistlust, huvitub fotograafiast ja käib isaga ööpildistamistel kaasas, aitab valgust sättida. Fotograafia on tal suureks abiks laskespordiski, kuna kaamera ja relvaga sihtimise tehnikas on palju ühist.

Pereema eelistab pilte vaadata arvutist.

Ehataevas õhetab veel päikeseloojangu järel, jättes nähtavale Saarde Katariina kiriku torni. Pühakoda on talumajast kiviviske kaugusel, üle jääkirmega kaetud Kiriku järve. Seda kirikut ja järve on Ahto pildistanud talve- ja sügisöödel ja varakevadise tähistaeva all, aga alati ka siis, kui ta on saanud endale mõne uue fototehnilise vidina. Objekt on ju käeulatuses, taustaks Kilingi-Nõmme linnatulede müstiline kuma.

Hoonete ööpildistaja on tabanud virmaliste mänglevaid taevakardinaid, kõuepilvedest maasse jooksvaid mitmekordseid välgunooli, merepinna vaskseks värvinud päikeseloojangut. Tema pildipangas on üle 100 000 kaadri, äsja lõppenud aastal salvestas ta kaustadesse paarkümmend tuhat pilti.

Saarde valla ja piirkonna üritustel on muheda olemisega mees jäänud silma agara pildistajana, tema arvutilaua juures riiulil hakkab silma tunnistus, mis kinnitab, et Ahto Kruusamäe on läbinud lahingufotograafi foto- ja videokoolituse. Ta võib oma fotopüssiga seista kaitseliitlastega samasse rivvi ja jäädvustada paraade. Fotopüssi pärast oleks Ahtol Haapsalus võidupüha paraadil 23. juunil 2000 käed peaaegu et raudu pandud, leebema variandina kästi tal fotovarustus kokku pakkida. Pärast filmi ilmutamist selgus, et paraadi osa oli sellest välja lõigatud, jäänud olid vaid jaanitule kaadrid.

Martnast pärit maapoisil tekkis pildistamishuvi kohaliku kooli fotoringis. Digipildistamisest ei osatud siis undki näha, oli mustvalgete fotode, filmide ilmutamise ja kinnitamise aeg.

“Smenaga pildistasime, film oli 36 kaadrit, limiteeritud. Alles siis, kui film oli ilmutatud, nägid, kas midagi tuli välja. Nüüd klõpsuta, palju tahad,” nendib Ahto, kes koolipoisina sai algul kasutada kooli kaamerat FED-3.

Pärastpoole tuli vanemate kingitusena fotoaparaat Smena 8, järgmine oli juba oma teenitud raha eest Zenit TTL. Varsti lisandus varustusse Zenit FS-12, seesama fotopüss, millega paraadil sekeldused tekkisid. Huvi süvenes, võidujooks kaamerate arenguga on jõudnud Pentax K-5 IIni. Sellega on ahjude, kaminate ja pliitide meister pildistanud MTÜ Eesti Pottseppade koolitusprogrammi pildid.

Kogu riigis nõutud meistrimees võtab kodunt kaugemale sõites alati fotovarustuse kaasa, sest töö on töö, aga süvenev hobi kirg. Haapsalus kliendil ahju remontimas olles tabas ta Tagalahe kohal põhjataevas virmalised. Vormsil jäädvustas härmatise tekke, kristalse lehe. Ahto on kuu pildistamise proff, kes teab, et kümnendiksekundiga pead selle taevakeha pildile saama, sest “muidu on kuu määrdunu – sõidab eest ära”.

Hilisel suveõhtul tegi Ahto koduteel peatuse Kasari silla juures, ostis kohvi ja kuulatas läheneva kõue kõminat. Kähku fotovarustus välja, kaamera statiivi peale ja nii neil kui teistel “müristamise” piltidel on pilvevalli värvid nagu Karl Brüllovi maalil “Pompei viimnepäev”.

“Mida kaugemal piksepilv on, seda ilusam. Välguteadus on suur teadus, pead teadma, kuidas pilv liigub. Olen isegi 30 kilomeetri pealt välku pildistanud,” vahetuvad jutu saatel ekraanipildid. “Seda lausa naudid, kui kaamera paika saad. Tuleb ennetada hetke, kui pauk käib. Hiljem vaatad, mis peale jäi, äikesepilvel on oma rütm, välgud korduvad kindla sammuga ja mida kaugemal pilvest oled, seda suurem tõenäosus on välku tabada.”

Punakaslillast ja mustjashallist pilvevallist sähvatavad alla puujuurtena haralised välgud, mõnel pildil on neid mitu korraga nagu ulmefilmis tulnukate rünnakus. Ufot, muide, pole ööpildistaja näinud, küll on ta jäädvustanud reisilennuki tulerivi, kui kaamera on suunatud mõnele maakirikule.

“Kogemused tulevad pildistamisega ja kirjandust lugedes, raamatuid on mäekõrguselt. Ja mul on koolitaja, kelle käest saan ikka vastu kõrvu, nii et ainult leviauk päästab mind meie vestluse arengust,” viskab õpipoiss enda üle nalja ja klõpsab ekraanile ühe fotoplaneedi teise järel.

Koduõu on keeratud täisringiks nagu Kilingi-Nõmme kesklinn ja Rakvere linnusemägi koos tarvaga. Isegi Kuremäe klooster on pärast 360 kraadi panoraampildistamist vastava programmiga saanud “planeedi” kuju. Fotoplaneete hakkas Ahto tegema ajakirja Digi õpetuse järgi, need on esimesed katsetused. Omapärase tulemusega. Harrastuspiltniku väljund on mõni konkurss ja näitus, kaustad Facebooki sõpradele vaatamiseks, sündmuste pildid kodualbumites ja kroonikates.

“Pentaxi kaamera, millega pildistan, on käinud poolteist meetrit vee sees,” näitab Ahto oma tehnilist kaaslast. “Tahtsin konni pildistada, Koorkülas. Konnad ujusid pinnal, aga läksin neile liiga lähedale, kukkusin vette. Kaamera töötab, see on selline loodusmehe variant, kummitihenditega. Ja konnad sain kätte.”