Andres Herkel: Halduslollusi ei saa seletada vaba tahtega

Andres Herkel Foto: PP

Kui peaminister Jüri Rataselt küsiti ajaloolise Lääne maakonna kohitsemise ehk Lihula ja Hanila Pärnumaa alla saatmise kohta, oli tal vastus varnast võtta: aga volikogud ise ju tahtsid! Kas haldusreformi mõistlik korraldamine ja volikogude vabatahtlikud otsused on tõesti vastanduvad väärtused ja meil tuleb eelistada kohalikku demokraatiat isegi siis, kui tulemus on silmanähtavalt kentsakas?

Väidan, et selline küsimuseasetus sisaldab mitut väära eeldust ja mõtteviga. Peamine vale-eeldus on see, et kohalike volikogude otsuseid on juhtinud vaba tahe. Ei. Pigem on seda teinud piits ja präänik ehk vahendid, mida valitsus on kasutanud väga halvasti, umbes nagu kirvest sääse peletamiseks. Piits on ühinemispiirkondades nõutav 5000 elaniku miinimumnõue ja präänik vabatahtliku liitumise puhul jagatav raha.

Reformierakonna juhtimisel tehti 5000 elaniku kriteeriumist dogma. Maakonna- ja kihelkonnapiire arvestavad ajaloolised ja geograafilised tõsiasjad heideti kõrvale. Selline lähenemine iseloomustab bolševikke, mitte mõistlikku halduskorraldust toetavat valitsust.