Liigagaraid doonoreid ohustab teabesüsteem

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks loovutatud veredoos võib päästa mitme inimese elu, liiga sage vere andmine aga kahjustada doonori tervist.
Üks loovutatud veredoos võib päästa mitme inimese elu, liiga sage vere andmine aga kahjustada doonori tervist. Foto: shutterstock.com

Inimene elab Pärnus ja annab verekeskuses doonoriverd, sõidab siis Tartusse ja loovutab seal ülikoolis korraldatud doonorikampaania käigus taas verd, ehkki eelmisest vereandmisest on möödunud märksa vähem aega, kui võiks.

Sellisest väljavaatest rääkis teenekas veredoonor, väites, et riigil pole aimugi, kui palju ja kui tihti inimesed tegelikult verd loovutavad. Tehku nad seda siis altruismist, uskudes, et verevahetus kindlustab tervist, või tagamõttega saada kokku 100 või enam doonoripäeva ja põhjuse loota riiklikule teenetemärgile.

“Enamik inimesi, kes oma verd lubatust rohkem loovutavad, teevad seda kindlasti heas usus, mõtlemata, et koormavad nõnda oma tervist,” avaldas doonor lootust. “Või teevad seda teadmatusest.”

Kas Eestis tõesti puudub doonorivere kogumisel ühtne teabesüsteem?

Kehtestatud korra kohaselt võivad mehed verd anda 1 kord kahe kuu jooksul ja naised korra kolme kuu vältel.

“Jah, see on tõesti nii,” vastas sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik Tiina Drell. “Eesti neljal verekeskusel on asutusesisesed doonorite andmebaasid, kuid need pole omavahel seotud. Seega ei saa keskused kontrollida, millal doonor viimati teises verekeskuses verd loovutas.”

Kehtestatud korra kohaselt võivad mehed verd anda kord kahe kuu jooksul ja naised korra kolme kuu vältel. See piirang on kirjas doonoritele mõeldud infovoldikuteski ja loodetavasti üldteada.

“Küsimus korduva doonorluse kohta on doonoritele esitatavates ankeetideski,” tähendas Drell. “Kui inimene ütleb, et ta on loovutanud verd mõnes teises verekeskuses, küsitakse viimase vereloovutuse kohta. Seega pole päris õige väide, et verekeskused ei pööra korduva doonorlusega seotud ajalisele piirangule tähelepanu.”

Samal ajal ei kaitse ühtse doonorivere loovutamise teabe puudumine inimesi, kes sõna-sõnalt võtavad üleskutset “Iga doonorivere doos päästab mitme inimese elu”. Või inimesi, kes käivad verd andmas nagu tõsiusklikud armulaual lootuses, et saavad lunastatud.

“Sotsiaalministeeriumis on üleriigilise vere ja kudede ja rakkude infosüsteemi loomise idee arutusel ja analüüsitakse selle projekti teostamise võimalusi,” teatas Drell. “Tegu on väga kalli projektiga, suurusjärgus 500 000 eurot, ja sellest saadav kasu vajab täpsemat kaardistust.”

Toimetust väisanud doonor avaldas muret teisegi asja pärast: kas Eesti müüb doonoriverd või selle komponente riigist välja?

“Kui riik doonoriverega raha teenib, loobun päevapealt doonoriks olemisest,” lubas 20 aastat Pärnus ja Tallinnas verd loovutanud mees.

“Eestis ei ole meile teadaolevalt siiani olnud vajadust hankida verekomponente välisriikide verekeskustelt, samuti pole verekomponente välisriikide verekeskustele müüdud,” kinnitas sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõunik. “Tõenäoliselt pole seda tehtud, kuna verekeskustele on seadusega kehtestatud vastutus tagada verekomponentide kvaliteet, ohutus ja kliiniline tõhusus ja vere käitlemise vastavus vereseaduse nõuetele.”

Seega peab välismaalt verekomponente ostev verekeskus olema veendunud, et need vastavad Eestis kehtestatud kvaliteedi- ja ohutusnõuetele ja nende valmistamine, säilitamine, transport ja muu vere käitlemisega seotud tegevus vastab Eesti vereseaduse nõuetele.

On siiski erand.

“Erandiks on verekeskustes verekomponentide valmistamisel tekkiv vereplasma jääk, mida haiglad vereülekanneteks ei vaja,” ütles Drell. “Aastas tekib seda üle 10 000 liitri. Liigse vereplasma müüvad verekeskused praegu Šveitsi firmale Octapharma, mis toodab sellest näiteks hüübimisfaktoreid, immuunglobuliini ja albumiini.”

Drelli selgitust mööda ostavad verekeskused Eesti haiglates tarvis minevad tooted Octapharmalt tagasi. “Sellise ringlusega välditakse väärtusliku kehavedeliku asjatut hävitamist ja vähendatakse oluliselt verekeskuste jäätmekäitluskulusid,” tähendas ta. “Mis puutub riigisisesesse verekomponentide ostmisse-müümisse, siis Eestis müüvad haiglatele verekomponente verekeskused, mis tegutsevad küll kindlate haiglate koosseisus, kuid verekomponentide müümine pole keskustele piiratud.”

Eestis on neli verekeskust, mis verekomponentidega varustavad 34 haiglat või kliinikut. Haiglad üksteisele verekomponente ei müü.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles