Punkar Villut edu ei loksuta

Heiko Leesment
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Kui maailmas oleks kõik hästi, tuleks missioon lõpetatuks lugeda,” arvab Villu Tamme.
“Kui maailmas oleks kõik hästi, tuleks missioon lõpetatuks lugeda,” arvab Villu Tamme. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja / Scanpix

Kultuuriklubis Tempel pannakse täna õhtul püsti suurem pungipidu, sest Villu Tamme bänd J.M.K.E. sai äsja 31aastaseks ja noorem veli Pärnu I.Q.Zero 20aastaseks. Kuna Aadu Sitapeaga meenutasime Pärnu pungielu leheveergudel novembris, annab nüüd intervjuu ainult punkar Villu.

Kas plaanite fänne täna millegagi üllatada?

Tavaliselt paneme nimekirja paika vahetult enne pealeminekut, siis on selgem, milliste lugude tuju parasjagu on. Aga lõpuks oleme otsustanud ikka nende lugude kasuks, mida endale parasjagu mängida meeldib, ja jätnud välja mõne, mida spetsiaalselt harjutatud sai.

Üllatused on meie puhul tavaliselt planeerimata, näiteks mängime ilgelt kehvasti või siis kogemata ilgelt hästi.

Üldiselt võib tänulik olla, et inimesed tegelevad jätkuvalt samade jamadega, mis me tekstide põhjenduseks sobivad.

Tuleb teile meelde mõni raju seik mõnest Pärnu kontserdist? Leidub Eestis üldse mõni linn, kus J.M.K.E. pole üles astunud, aga tahaks?

Ei meenu erilist rajudust, silme ette tuli ainult pilt, kuidas ükskord olime tulnud Pärnusse otse Venemaa turneelt ja pohmell oli nii värisev, et ma ei suutnud lavale ronida, inimesed pidid mind sinna mitmekesi tõstma ja külili asetama. Aga live sai tehtud.

Me ei esine loendamatuid kordi igal pool, üritame mängida võimalikult vähe, et mängimisrõõm ei asenduks rutiiniga.

Kuivõrd tajute, et Eesti ühiskonna probleemistik, mille oma lugude sõnadesse olete pannud, on ajas muutunud või püsinud?

No see sõltub konkreetsest laulust, suur osa on omas ajas kinni, kuigi tihti saabub arusaamine, et miski pole eriti muutunud.

Kas või “Elab veel Beriat” lauldes tunnen tänapäevalgi, et räägin aktuaalsel teemal. Samal ajal “Tere perestroika” on täielik anakronistlik nonsenss, eks see lugu olnudki mul algul mõeldud mõnel kontserdil üksinda kitarri saatel esitamiseks.

Üldiselt võib tänulik olla, et inimesed tegelevad jätkuvalt samade jamadega, mis me tekstide põhjenduseks sobivad. Kui maailmas oleks kõik hästi, tuleks missioon lõpetatuks lugeda ja hakata õnnelikku instrumentaalmuusikat tegema.

Hea bändi kohta öeldakse praegugi enamasti: “See ei kõla nagu Eesti bänd”. Justkui kvaliteetne oleks kõik see, mis pole kodumaine.

Eesti bändina kõlamise koha pealt meenub ikka Kolumbus Kris, kes kunagi nõukogude aja lõpus käis Ameerikas ja pärast mingis intervjuus oli uhke selle üle, et inimesed ei olnud üldse aru saanud, et tegemist on mitte-Ameerika bändiga.

Mulle jäi hoomamatuks, miks on bänd nii rahul, kui sõidab teisele poole maakera ainult selle pärast, et kõlada seal nagu suvaline kohalik kollektiiv, millesuguseid on igas asulas kümme tükki.

1990ndad on Eestis jälle kuum teema. Kanal 2 väntas isegi toonasest muusikaelust dokumentaalsarja. Millised on teie mälestused “pöörastest” 90ndatest ja toonasest (punk)muusika skeenest?

90ndad oli periood, mil punk läks Eestis põranda alla tagasi, “objektiivi” jäid vaid romantilised poolpunkbändid nagu Vennaskond ja Tuberkuloited. Peavoolutümakas jäi minu elust välja, aga see pole muidugi 90ndate süü, ega praegused edetabelilood mind rohkem võluda suuda, ma olen lihtsalt ise imelik.

Pungielu käis tollalgi hooga edasi, kümnendi lõpu poole tekkisid regulaarsed punkfestivalid ja sai välja antud kõvasti kogumikkassette ja -plaate. Samal ajal kriibib mõte, et tegelikult poleks paljutki sellest juhtunud, kui Ülari Ollik ehk Mätas poleks surma saanud. Eks ta ole.

Eesti muusikatööstus on tänapäeval rohkem ekspordile orienteeritud kui kunagi varem. J.M.K.E. oli üks esimesi bände, kes raudse eesriide tagant välja murdis. Kas ei tulnud mõtet, et äkki peaks alustama laulmist inglise keeles ja proovima suunduda päriselt rahvusvahelisele turule?

Oleme tõtt-öelda omal ajal isegi tõlkinud mõne loo inglise keelde, aga ma pole kunagi inglise keelt õppinud ja hääldus on hullem kui mõnel meie poliitikul.

Prooviruumist need variandid kaugemale ei jõudnud, bassimees Lemps ütles, et ma kõlan umbes nii, nagu purjus soomlane üritaks saksa keeles laulda, ja ta ei eksinud üldse.

Olen küll laulnud vene, saksa ja soome keeles, nende keelte puhul on aktsent koomiliselt äge, ent inglise või prantsuse keeles hirmsa aktsendiga laulmine on piinlik.

Tegelikult on mulle meeldinud mõte, et kui sul on midagi öelda, peaksid seda nõnda tegema, et kuulaja ikka aru saaks, millest räägid. Näiteks Poolas laulma oma lugusid poola keeles. A noh, see käib veidi üle jõu.

On’s rahvusvaheline edu üldse kunagi olnud J.M.K.E. eesmärk?

Edule orienteeritud ei ole me kunagi olnud. Ise olen selline tüüp, kes armastab teekonda, ent ei huvitu sellest, kuhu see tee välja viib. Loomine ja üldse rahuldust pakkuvate asjade tegemine on mulle ikka oluline olnud, aga kui mingi asi on tehtud või peaaegu tehtud, löön käega ja kulgen niisama edasi.

Selle tõestuseks on kas või meie viis aastat tagasi salvestatud album, mille väljaandmist olen pidevalt edasi lükanud. Tõsi, aasta eest ilmus see piiratud tiraažiga kassetina.

Meil ei ole pea kunagi olnud mingeid bändisärke-märke-värke, alles meie praegune trummar Roll on iga koha pealt nii aktiivne mees, et vähemalt särke viimastel aastatel jätkub. Siiski ei sobi meile tooteks või müügiartikliks olemine.

Mul pole eales olnud plaani kujundada J.M.K.E. “suureks” bändiks, ma ei taha veeta kuid ega aastaid turneedel. Pealegi ei salli ma hiigelfestivale, sada korda mõnusam on mängida väikses klubis. Õnneks on meie looming nišitoode, selline muusika läheb peale vähestele. Ma ei kujuta ette, et hakkaksime tegema kompromisse suurema edu nimel, muutma oma muusikat massidele vastuvõetavamaks ja igal moel end promoma.

Meenub mingi bänd, mis siin üks aasta käis oma plaate müümas kuskil Selveri parklas ja oli eesmärgiks võtnud maailmas läbi lüüa. Nad sattusid korduvalt uudistesse, ma ei tea, äkki nad ongi juba maailmakuulsad.

Kas kuulate värsket Eesti muusikat ja millised artistid teid kõnetavad?

Ma ei kuula raadiot peale mõne saate, mõnikord vaatan telekast top seitset. Pean ütlema, et uut meeldivat muusikat leian ikka, aga see jääb üsna kaugele peavoolust. Ja tavaliselt unustan need meeldinud asjad üsna ruttu, eks ma ole ju samuti oma noorpõlve muusikas kinni nagu suurem osa inimesi.

Mõningaid uusi plaate olen ikka ostnud ja lausa mõne uuema nime fänniks ennast pidanud, esimestena tulevad pähe SS Robot ja Estrada Orchestra.

Milline on teie hinnangul J.M.K.E. tugevaim album ja parim lugu? Miks?

Ei hakka originaalitsema, eks ikka “Külmale maale” jää meie tugevaimaks albumiks. Samal ajal olen üsna uhke selle üle, et kõik meie põhialbumid on olnud täitsa tugevad, vähe on täitematerjali või kummivenitamist nagu suuremal osal bändidest.

Isegi see viimane korralikult ilmumata album on jumalast vägev. Imelik on ennast muidugi kiita, aga kui ma teen sellist muusikat, nagu tahan ja millist mulle endale kuulata meeldiks, oleks vist veel imelikum, kui ma tulemust ei salliks.

Kuulan teinekord üle mitme aasta mõnda meie vana albumit ja olen üllatunud, kui äge see ikka on. Noh, päris rahul muidugi ei ole, parandamisruumi on loomulikult kõvasti, ideaalilähedase tulemuse saavutamiseks olen kaugelt liiga nõrk.

Aga parem ikka kui paljas vesi, nagu ütles varblane, kes oli otsustanud hakata õlut tegema ja odratera jõkke visanud.

Parimat lugu öelda küll ei oska. Me polegi enda meelest “ühe hiti ime”, okei, rahva meelest küll, sest keegi ei tea ühtki meie laulu peale tolle perestroika-loo, aga ma küll ei kipuks seda sel põhjusel parimaks nimetama. Või äkki peaksin?

Mis on parim sünnipäevakink 31aastasele bändile?

Et on olemas inimesed, kes seda jama veel kuulata jaksavad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles