Aule võib kimbutada õlikatk

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Mere ääres on rõske, niiske külm tuul lõikab läbi kondi ja soolane mekk katab vaikselt huuli. Lainete kerge mühin liigub ranna suunas, lained aga löövad reipalt vastu kive, millel seisan ja kaugustesse kiikan. Inimene läheb mere äärde enamasti ikka kas jalutama või päevitama. Talvisel ajal leiavad tee randa vähesed entusiastid, kes vajavad hingerahu, mida meri sageli pakub. Selle rahu ja vaikuse võivad lõpetada aga kaunid ja omapärased sukelpardid.

Vaikselt sõuavad mööda rohekassinakat merevett tuttvardid, kajakad ja kosklad, kuid nad olid saanud üsna häälekad ja ehk isegi tüütud talvenaabrid, kes vilkalt mööda merd ujusid. Hilistalvel ja varakevadel on üks arvukamaid talvitujaid meie rannikuvetes aul. Just nimelt isaslinnud paistavad nii välimuse kui ka häälitsemise poolest silma. Nende lihtne, kuid tabav kutsehüüd “auu, auu, aul” kummitab mind siiani. Tõenäoliselt on nad oma nime just selle häälitsuse järgi saanudki.

Kindlasti hakkab aulide puhul silma isaslindude talvine sulisrüü. Neil on pikad, kaardus sabasuled, mille pikkus võib ulatada koguni 20 sentimeetrini. Isased jätavad palju heledama üldmulje, eriti talvel. Nende pea on valkjas, kaela külgedel paiknevad suured pruunid laigud, selg must, õlad valgevõitu, rind tumepruun ja kõhualune valge. Üsna väiksel nokal ilutseb oranžikasroosa vööt. Emased on aga hallikaspruunid: pea, kael ja alapool heledamad, põsed tumedamad pruunid. Pesitsusajal on emas- ja isaslinnud mõlemad pruunikad, et keskkonda sulanduda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles