Mere ääres on rõske, niiske külm tuul lõikab läbi kondi ja soolane mekk katab vaikselt huuli. Lainete kerge mühin liigub ranna suunas, lained aga löövad reipalt vastu kive, millel seisan ja kaugustesse kiikan. Inimene läheb mere äärde enamasti ikka kas jalutama või päevitama. Talvisel ajal leiavad tee randa vähesed entusiastid, kes vajavad hingerahu, mida meri sageli pakub. Selle rahu ja vaikuse võivad lõpetada aga kaunid ja omapärased sukelpardid.
Tellijale
Aule võib kimbutada õlikatk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaikselt sõuavad mööda rohekassinakat merevett tuttvardid, kajakad ja kosklad, kuid nad olid saanud üsna häälekad ja ehk isegi tüütud talvenaabrid, kes vilkalt mööda merd ujusid. Hilistalvel ja varakevadel on üks arvukamaid talvitujaid meie rannikuvetes aul. Just nimelt isaslinnud paistavad nii välimuse kui ka häälitsemise poolest silma. Nende lihtne, kuid tabav kutsehüüd “auu, auu, aul” kummitab mind siiani. Tõenäoliselt on nad oma nime just selle häälitsuse järgi saanudki.