Juhtkiri: Möödunut mäletades

Pärnu Postimees. Foto: PP

Eesti ühelt poolt ja Venemaa teiselt, juhituna tahtmisest nende vahel puhkenud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ja võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha ...

Nii algab Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingu tekst.

Järgnevad Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi volinike nimed. Eestlaste hulgas oli Sindist pärit toonane Asutava Kogu liige Julius Seljamaa.

Ehkki ajaline kaugus neist sündmustest muutub iga aastaga aina pikemaks, on Tartu rahu alati põhjust meenutada. Õigusajaloolane Peeter Järvelaid nimetab seda kiviks rahu alusmüüris, mis lõpetas esimese maailmasõja ja andis võimaluse luua sõjajärgne uus Euroopa.

Tartu rahu võib nimetada nii Eesti kui Venemaa riikluse sünnitunnistuseks.

Eestile ja Venemaale tähendas Tartu rahu vastastikust riiklikku tunnustamist. Mõlemad riigid avasid sellega tee, kus ülejäänud riigidki neid tunnustaks. Tartu rahu aitas Venemaal murda välja rahvusvahelisest majandusisolatsioonist. Tartu rahu võib nimetada nii Eesti kui Venemaa riikluse sünnitunnistuseks. See oli esimene niisuguse kaaluga rahuleping, mille Venemaa oli sõlminud naaberriigiga. Kummaline, et Moskvas eelistatakse sellest vaikida või nimetada Tartu rahu pelgalt ajalooliseks dokumendiks, millel pole erilist väärtust.

Tõsi, ei möödunud 20 aastatki, kui punane Venemaa trampis Tartu rahu jalge alla ja hakkas Eestile esitama nõudmisi, millest oli rahuleppega igaveseks loobunud.

Kahtlemata on Tartu rahu noore Eesti diplomaatia silmapaistev saavutus. Võib-olla isegi ainus kogu meie ajaloos, mille tähtsuseni pole suutnud küündida ükski hilisem lepe. Eesti taasiseseisvuminegi oli ju vaid riikliku järjepidevuse taastamine, mitte palju suurema naabriga sõjaseisukorra lõpetamine.

Tähistades Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, väärivad Tartu rahu ja selle sõlminud mehed sagedasemat meenutamist.