Ameerika luure keskagentuuri (LKA) avalikustatud dokumentidest vastab märksõnale “Parnu” 162 kirjet. Ameerika luure tundis Pärnu vastu huvi juba 1946/1947. aastast ja viimane avalikuks saanud kirje ulatub 1988. aastasse. Luurajad teadsid Pärnust ja Eestist rohkem kui valdav osa eestlasi Eesti NSVs.
26. aprill 1948 - salajane
Kunagist Eesti lennuvälja Pärnus (58° 23’ N, 24° 30’ E) on laiendatud esimese Vene okupatsiooni ajal. Sama jätkasid sakslased ja praegu on lennuväli Nõukogude õhujõudude arenduses. Lennuväli asub Pärnu-lähedase Sauga riigimõisa maadel.
1947. aasta hilissuvel on seal 800–900 lennukit. Kõik Vene marki – pommitajatest hävitajateni. Ründelennukid (šturmoviki) on I-16.
Pärnu jõe suudmes asub vesilennukite baas. Neid on umbes 200. Kasutatakse patrullimisel ja sageli tõuseb õhku kolm lennukit korraga. Teist baasi ehitatakse jõe ülesvoolu.
Sõdurid ja piloodid elavad kahe baasi lähedal kasarmutes. Rannavalve üksus on suvel telklinnakus vesilennukite baasi juures.
Vene vägede enamus, peamiselt jalavägi, on suures laagris, mis koosneb muldonnidest Reiu mõisa põldudel. Muldonnid jäävad kolme–nelja meetri sügavusele maa alla, vaid katused ulatuvad üle maapinna.
Pärnus on palju sõjaväeveokeid. Rehvide säilitamiseks on autod tõstetud spetsiaalsetele rampidele. Umbes 700 autot on Schmidti väljakul (Viisnurga ja Schmidti õlivabriku piirkond) ja umbes 700–800 näituseväljakul (praegune Härma kaubahoovi ala). 50 autot on Strandi pargis (Rannapark) ja neil on haagises kuuskümmend 76millimeetrise kaliibriga suurtükki.
12. jaanuar 1950
Ovaalikujuline lennuväli, osalt ümbritsetud metsaga. 160 x 6600 jalga (umbes 48 x 1980 meetrit) betoonist maandumisrada. Angaarid, ehitused ja raadiojaam välja serval. Palju ühemootorilisi hävitajaid ja kahe mootoriga pommitajaid. Kokku vähemalt 150.
Kaks õhutõrjepositsiooni, neli suurtükki, neli punkrit ja kaks ühenduskraavi välja serval.
Metsas on palju telke, mis igaüks mahutab umbkaudu 30 meest. Oletatavasti on tegemist väeosa, mitte lennukooliga.
18. detsember 1950
1946. aastal on sõjavangid tasandanud lennuvälja territooriumi ja täitnud pommilehtrid. Maandumisrada, mis nüüd on umbes 200 meetrit lai ja kaks kilomeetrit pikk, sai laiendatud ja betoonitud.
Lennuväljal on kolm–neli helgiheitjate patareid ja mõni õhutõrjepatarei. Lennukite parandustöökojad ja varustus on kehvas seisus, tuleb tehnika vahetus.
Õppelendudeks on 30 “varest” – vananenud Nõukogude biplaani, samuti 90 Messerschmitti ja 15 Junkersit.
1947. aasta septembri seisuga toimuvad treeninglennud iga päev, samuti öösel. Korraldatakse laskeharjutusi maamärkide pihta. Langevarjuhüpped on madalalt 10–15 mehe kaupa. Reaktiiv- ega uusi lennukeid ei ole märgatud.
1947. aastal elab personal 20 telgis lennuvälja loodenurgas. Kohti jagub umbes 400 mehele. Elatakse ka betoonangaarides. Ohvitseride äsja valminud korterid asuvad üle maantee lennuvälja põhjaküljel.
Lennuvälja territoorium ei ole piiratud, kuid patrullid liiguvad kogu perimeetrit pidi, et ära hoida ebaseaduslikke sisenemisi.
Raportile on lisatud, et kuigi ajaliselt vananenud, on võimalik seda kasutada võrdlusmaterjalina.
2. november 1953
1952. aasta suvel algavad Pärnu tsiviillennuvälja ehitustööd linna edelaservas. Augustiks 1953 saab raskelennukite maandumisrada valmis: 2000 meetrit pikk ja 60 meetrit lai.
Sõjaväe lennuvälja läbib raudtee, millega veetakse Lavassaarest turvast. Betoonist maandumisrada on 25 x 1500 meetrit ja ida-läänesuunaline. Lääneserva jäävad puitbarakid.
Lennuväljal on mõni biplaan ja vähemalt 50 kahemootorilist lennukit, mis on veidi väiksemad kui Heinkel-111. Intensiivne lendamine kestab kogu päeva.
Märts 1954
Suuski toodab Pärnu suusavabrik. Kuni 1953. aastani on toodetud mööblit ja suuski, 1953. aastast vaid suuski. Kogu toodang läheb Nõukogude armeele. Enamik Eesti suusaspetsialiste on üle viidud Pärnusse.
1953. aasta plaan on 13 000 – 14 000 paari suuski kuus. Üle 6000 paari ei suudeta üheski kuus toota. 1952. aastal täideti plaanist 44 protsenti. Ettevõtte juhtkond on abitu, sest tarnitav puit on kehva kvaliteediga või lausa kõlbmatu.
Paljude suuskade kvaliteet on halb. 1953. aasta novembris praagib sõjaväe kvaliteedikontrolli komisjon välja umbes 1000 paari suuski, mis ei kõlba kuhugi.
Seejärel proovitakse suuski müüa tsiviilkaubandusorganisatsioonidele. 2200 paari suuski läheb Roskulttorgile Moskvasse, kuid saadetakse praagina tagasi. Vabrik kaotab 30 000 rubla. Paari suuskade tootmiskulu on umbes 14 rubla.
Muude ettevõtete toodetud osad on samuti kehvad. Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat peab tarnima suusakeppide rõngaid, aga ei saada kunagi standardile vastavaid. Kooperatiiv Kiir toodab kõlbmatuid suusakeppide käepidemeid ja raudotsi pidevalt.
Pärnu suusavabrik on seotud Kirovi suusavabrikuga, mis töötab samuti armeele ja toodab liimitud puidust suuski. Pärnu hakkab tegema sama: 1954. aastal peab 30 protsenti suuski olema liimpuidust. Detsembris 1953 jõuavad Kirovist kohale instruktorid.
Pärnu suusavabriku direktor on eestlane Kesama(a), peainsener nõukogulane Korol, kes oma nelja klassi haridusega sellesse ametisse ei sobi.
Mai 1954
LKA on koostanud 1954. aasta algul Pärnust lõunasse ja itta jääva ala topograafia, põllumajanduse ja transpordi kommentaarid. Selle kirjelduse kohaselt oli tõesti tegemist Moskoovia riigi mahajäänud äärealaga.
Pärnumaad iseloomustatakse valdavalt soodest, rabadest ja metsadest koosneva alana, kus on vähe põllumaad, seegi väheviljakas. Peamiselt kasvatatakse kurki ja sibulat. Põhiliselt teenitakse elatist kalapüügi ja metsatööga.
Kommentaarides juhitakse tähelepanu sellele, et kui keskmiselt tuleb hektari kohta 400 puud, siis Pärnu ümbruses vaid 200. Metsi iseloomustatakse noorena, kuna esimese maailmasõja ajal võeti Pärnumaal palju metsa maha. Peamised puuliigid: mänd, kuusk ja kask – kaks esimest igihaljad. Metsad pole paksud, kõikjalt võib läbi jalutada. Puude kõrgus on 20 meetrit, ent alumised oksad algavad kolme meetri kõrguselt. Noorde kuusikusse saab peituda, kuid avastamine pole keeruline. Head võimalused on peita ennast soode serva.
Iga talunik tohib pidada mõnda lehma, paari siga, natuke kanu, parte, hanesid. Soisuse tõttu ei sobi maa eriti põllumajanduseks.
Pärnu lahe äärse asukoha tõttu on kliima pehmem kui sisemaal: suvel keskmiselt + 40°C ja talvel – 20°C. Suvi kestab juuni lõpust septembri keskpaigani. Esimene külm on oktoobri algul, lumi tuleb detsembri algul ja jääb märtsi lõpu või aprilli alguseni. Lund on sisemaast vähem, kuid palju jääd. Jää paksus võib ulatuda 0,5–0,75 meetrini.
Laht külmub täielikult ja on laevatamiseks suletud.
Pole aastaaega, mil ei sajaks vihma.
Pärnut ühendab Tallinna ja Riiaga kitsarööpmeline raudtee. Mõlemas suunas sõidab umbes kaks reisi- ja neli kaubarongi päevas. Raudtee on suurepärases korras kui peamine liiklustee.
Ainus esimese klassi maantee (ehitatud enne 1944) kulgeb Pärnust Riiga. See on kõva kattega ja hästi hooldatud, kuid suletud talvel, sest pole raha ega masinaid tee lahtihoidmiseks. Muud teed on kohalikuks liikluseks ja talvel samuti suletud. Siis on hobusaanid kohalike põhiline liiklusvahend.
Märts 1965 - taiesti salajane
Pärnu kasarmud asuvad kaks kilomeetrit kesklinnast edelas. Kasarmute ja kütuselao pindala on 50 aakrit. Kasarmukompleksi kuulub üheksa kasarmut, kaks administratiivhoonet, viis abihoonet, töökoda, autoremonditöökoda/ladu, autoparkla ja harjutusväljak. Samas on seitse vertikaalset ja kaks võimalikku tsisterni.
Ala jäädvustavad detsembrist 1961 kuni juulini 1964 neli Keyhole’i missiooni. Raportis on öeldud, et võrdlev analüüs näitab 1961. aasta detsembrist nelja abihoone lisandumist.
Militaarala idaservast läheb raudtee, objekt ise asub lõunast Pärnusse kulgeva maantee (Riia mnt) ääres. Korrektselt on loetletud kuus mitmekorruselist kasarmut ja üks ühekorruseline kasarmu, mitmekorruseline administratiivhoone, kaks mitmekorruselist kasarmut, kaks abihoonet ja 115 x 35 jalga (34,5 x 10,5 meetrit) suur autotöökoda/ladu, kolm laohoonet, abihoone-töökoda, laoplats. Seitse vertikaalset tsisterni, millest kahe läbimõõt on 40 jalga (umbes 12 meetrit), kahel 25 jalga (7,5 meetrit) ja kolmel 35 jalga (ligemale 10,5 meetrit). Kahe oletatava tsisterni läbimõõt on 25 jalga (7,5 meetrit). 200 x 150 jalga (60 x 45 meetrit) suurusel alal on võimalik autoparkla või laoplats. Harjutusväljak.
1966. aasta 27. maiga on dateeritud ettekanne, milles antakse teada, et Pärnus on esimene õhukaitsehävitajate lennuväli, kus asub ASMide (õhk-maa-rakettide) ladu. LKAd teevad murelikuks teated õhk-maa-rakettide paigutamise kohta NSV Liidu läänepiirile.
1983. aastal on LKA koostanud mahuka ülevaate vastuhakkudest NSV Liidus. Tabelist “Rahutusi 1970–1982” leiab Pärnugi. Üles on tähendatud vastuhakk juunis 1973, selle põhjuseks on nimetatud reaktsiooni miilitsa jõukasutamisele.
Enamikus kirjetes leiab Pärnu märkimist pelgalt seoses transpordiühendustega.
Keyhole’i missioonid
Allikas: Vikipeedia
Jüri Teinburg, tööõpetuse õpetaja, puutööfirma omanik:
Sel ajal valmistati suuski tervetest laudadest. Sellised jalased olid rohmakad ja kuna puidus võis olla eri tugevusega kohti, kippusid need kergesti katki minema.
Kuna puitu tarniti sageli NSV Liidu Euroopa piirkondadest, mis olid sõjas saanud kannatada, siis sellisest puidust ei saanudki õigupoolest midagi kvaliteetset toota: palgid olid täis lahingutest jäänud metalli.
Liimitud puiduribadest suuskade tegemine võimaldas vähendada nende kaalu, paranes kvaliteet, suurenes painduvus ja suuskadele oli võimalik lisada eriti tugevast puidust kandid, et vältida suusa kulumist ümmarguseks.
Nii et otsus hakata tootma liimpuidust suuski oli Pärnu suusavabrikule hädavajalik.